Millal investeeringuid müüa?

Kuigi eeldaks, et iga investor teeb otsuseid ratsionaalselt, siis müügiotsused oma portfelli investeeringute suhtes on sageli isegi raskemad teha kui ostuotsused.

Investeerimisportfelli alguses on iga investori peas peamiselt ostmisega seotud küsimused. Mida portfelli lisada, milline on õiglane väärtus ning kuidas ajaliselt parimat ostuhetke tabada. Kui portfell aga kasvab ja elulised sündmused juhtuvad, siis tuleb üha rohkem teha ka müügiotsuseid.

See pole aga kerge – kaua portfellis olnud investeeringute suhtes tekib kerge kiindumustunne ning eriti vee all positsioone vaadates rakenduvad järjest investorite mõtlemisvead, mis takistavad tõsisema inventuuri tegemist portfellis.

Portfelli inventuuri peaks tegema regulaarselt

Kui korra aastas tavapäraselt portfelli tootlusnumbreid kokku lüüakse, siis oleks mõistlik seda aega kasutada ka selleks, et portfellis olevad instrumendid üle vaadata. Millised instrumendid täitsid neile seatud tootlusootused ning millised ootuseid ei õigustanud. Sellise ülevaatuse eeltingimuseks on muidugi ka mingisuguse tootlusootuse seadmine ja võrdlusbaasi olemasolu.

Kui näiteks aasta kokkuvõtet arvutades tõded, et aktsia kasvas näiteks 10% võrra, mis tavalisel aastal oleks ju täiesti viisakas tulemus, siis möödunud aasta puhul, kus isegi indeksid 30%+ tootlust ilma suurema vaevata tegid, on selline tootlusnumber ootamatult pigem pettumust tekitav.

Süsteemid paika

1. Pane aasta alguses paika tootlusootus igale investeeringule.

2. Võrdle investeeringu tootlust sarnaste varade/instrumentidega.

3. Määra kindel hinnatase/langusprotsent, millal positsiooni ümber hindad.

Iga investeeringu puhul, mis tootluseesmärki ei saavutanud, tasuks võtta rohkem aega süvenemiseks – kas on põhjust arvata, et trend murdub? Millised sündmused instrumenti mõjutasid ja kas tegemist on ühekordse turuvirvendusega või pikaajalise mõjuga (näiteks sektori reguleerimine, suurtrendide muutused). Eriti tähelepanelik tuleks olla positsioonide puhul, mis on teinud märkimisväärselt suure languse.

Muidugi ei ole mõistlik oodata, et kõik investeeringud on kogu aeg plussis, ent juba 20–30% väärtuse langus võiks olla piisavalt tähelepanuväärne, et positsiooni sisse vaadata ja järeldusi teha. Mõistlik oleks seada ka enda jaoks mõttes mingisugune nn stop-loss-piir, et mis hetkel positsioonist loobud. Igal investeeringul on muidugi võimalus taastuda, ent arvesse tuleks võtta ka alternatiivkulu – kas see raha võiks kuskil mujal hoopis samal ajal plussmärgiga numbreid koju tuua?

Tasub olla tähelepanelik, et just selliste miinusmärgiga positsioonide puhul hakkab meie aju meile vastu töötama, söötes ette ootuseid, et “äkki keskmistan ostuhinda” (ei aita, kui positsioon ongi kehv), “ootan, kuni tõuseb tagasi” (ei pruugi kunagi tõusta), “hoian alles, siis hea jälgida” (saaks jälgida ka niisama jälgimisnimekirja kaudu).

Teada on, et kaotusvalu kipub olema suurem kui võidurõõm, väidetakse isegi, et kordades, seega kahjumi realiseerimine kipub emotsionaalselt valus olema. Alternatiiv on aga kehvade investeeringute joosta laskmine, mis kaotust aja jooksul veelgi süvendab.

Avaneva ukse jaoks peab mõne eelneva sulgema

Tavalised väikeinvestorid suunavad enamasti raha kasvama igakuisest tulust-säästust. See tähendab, et investeeritavad summad on pigem stabiilsed ja suurte ootamatute võimaluste jaoks äkitselt suuremaid summasid leida ei pruugi olla lihtne – need peavad tulema millegi arvel.

Hea näide on olnud eelmise aasta Balti börsi IPOdroomil toimuv, kus tihti vaja uute märkimiste jaoks raha, ning mitmed isegi paralleelselt jooksnud. See tähendab, et kiirelt tulevate võimaluste puhul peaks olema strateegia, milline portfelli osa on likviidne ja kust vajadusel kapitali vabastada.

Struktureeri portfell

1. Kategoriseeri investeeringud eri ­likviidsustasemetesse (nt likviidne paari päevaga, paari nädalaga, paari kuuga või pikema perioodiga).

2. Vaata, et portfellis leiduks erineva likviidsustasemega investeeringuid.

3. Hinda instrumentide likvideerimisega seotud kulusid (teenustasud, riigi­lõivud, võimalik maksukohustus).

Sisult tähendab see seda, et vähemalt oma mõttes võiks olla endal pingerivi portfellis olevatest investeeringutest selles järjekorras, et mida vajadusel realiseerid ja kui likviidsed erinevad instrumendid on. Selge on see, et näiteks potentsiaalika IPO puhul ei hakka keegi kinnisvara tõenäoliselt realiseerima (ja ka ajaliselt on see ebarealistlik), ent näiteks mõnest börsiinvesteeringust väljumine, et hiljem uuesti siseneda, võiks täiesti mõistlik taktika olla. Seda on turutrendides ka näha olnud, et suuremate IPOde puhul tabab turgu kerge müügisurve, aktsionärid vabastavad kapitali, et järgmistes märkimistes osaleda.

Kui näiteks börsiinvesteeringud on likviidsuse poolest esirinnas, siis iduinvesteeringud ja kinnisvara võib skaala teise otsa paigutada. Näitena võiks siin tuua Funderbeami, kus küll eksisteerib järelturg, ent reaalsuses igaüks, kes seal midagi müüa on üritanud, on kiirelt teada saanud, et turg on õhuke ja juba neljakohalise summa eurode jagu positsioonide likvideerimine on turgu kukutava mõjuga.

Sinna vahepeale paigutuksid näiteks ühisrahastusinvesteeringud, mis lühiajaliste tähtaegadega või väiksese tasuga likviidseks tehtavad. Samuti on pigem likviidsed krüptoinvesteeringud, aga arvestada tuleb sellega, et volatiilsel turul ei pruugi sulle vajalikul hetkel tõusumoment olla.

Elu mõjutab portfelli

Investeerimisportfelli ehitamise eesmärk on elada sellist elu, nagu ühel hetkel tahad. Paratamatu on, et tegelikkuses võib ka portfelli kasvufaasis toimuda sündmuseid, mis sunnivad osa portfellist realiseerima. Eraisiku rahanduse mõttes olulised sündmused, mis portfelli mõjutavad, on näiteks töö kaotus (kui puudub piisav meelerahufond, siis peab portfellist elatuma), suurem terviserike (kaob võimalus aktiivset tulu teenida), lahkuminek/lahutus (vajadus varasid jagada, üksteist näiteks kinnisvara omamisest või kodulaenust välja osta), õnnetus või surm perekonnas (suured ootamatud kulutused näiteks tervisele).

Muidugi ei ole kõik sündmused negatiivsed, näiteks on tavaline, et portfelli ehitamise faasis pere kasvab või on soov elatusstandardit parandada ning sellega seoses ootab ees koduvahetus. Olles tubli säästja, siis äkki suudad uue kodu sissemakse niisama portfelli kasvatamise kõrvalt kokku koguda, ent tavaliselt tuleb osa raha portfellist võtta. Mida ambitsioonikam kinnisvaraplaan, seda suurem auk portfelli – näiteks krundi ost ja majaehitus ootavad olulisemalt suuremat omafinantseeringut kui korteriost.

Mõtlemiskohad investeeringute likvideerimiseks

Milliseid oma investeeringuid hindad “liiga kalliks” (ehk juurde ei ostaks)?

Milliste instrumentide osakaal on portfellis ebamugavalt suur ja võiks väheneda?

Kas portfellis on instrumente, mida sa aktiivselt ei jälgi ja mis enam strateegiaga ei ühti?

Millised investeeringud on kõige lihtsamini realiseeritavad ning vajadusel hiljem kõige lihtsamad uuesti osta?

Millised investeeringud näitaksid sinu hinnangul lähiajal kõige vähem kasvu ja võiks portfellist eemaldada?

Millistes investeeringutes näed kõige rohkem potentsiaali ehk mis võiks kindlalt alles hoida?

Millistest investeeringutest saad raha välja kõige väiksema võimaliku maksukoormusega?

Seega, olles tublilt, võib-olla juba aastaid, portfelli ehitanud ja instrumentide tasakaalu paika sättinud, võib tabada sind hetk, kus on vaja suurem tükk portfellist rahaks teha. Ja kuidas sa valid, kui kõik investeeringud ühtemoodi armsad? Et soola haavale raputada, siis tõenäoliselt järgnevad näiteks sisustamiskulud, mis portfelli kasvu üldse seisma panevad, seega pead leppima kätte jäävate asjadega ja lisada portfelli raha eriti ei saa.

Ehk paberil on mitte-kunagi-müümise-idee hea, siis praktikas tekitab see stressi. Olen näiteks kuulnud mitmeid inimesi väljendamas mõtet, et kuna koduvahetuse kõrval portfell ei kasva, või isegi kahaneb, siis on lausa läbikukkumise tunne.

Suurema summa realiseerimine portfellist tähendab aga, et eelnevaid nippe tasuks muidugi kasutada, ent tõenäoliselt peab tühjendamine veelgi suurem olema. Vaja on tootlusnumbrid ritta lüüa, hinnata likviidsust ja saada sellest üle, et mõni investeering võib olla väga armas või just hingele meeldib selle portfellis omamine – harvendamine peab olema armutu.

Kuigi ideaalses maailmas kunagi ühtki investeeringut müüma ei pea ja vaba raha jagub, siis reaalsuses on iga tehtud investeering valik ning tehtud valikuid on mõistlik aeg-ajalt üle vaadata. Kas need teenivad ikka su strateegiat ning on piisavalt hea tootlusega, et õigustada portfellis olemist? Kui tekib vajadus midagi realiseerida, siis tasub võtta hetk emotsioonide lahtimõtestamiseks ja analüütiliselt vaadates portfelli harvendada.

Sain just ise lähiajal seda katsetada, kui koduvahetusega seoses pidin portfellist tükikese ära ampsama. Sain ka ise õppetunni, et ükskõik kui ratsionaalsed me investoritena oleme, siis mõnest investeeringutest lahkumine on ikka kurb. Kerge nostalgia varem tehtud otsuste suhtes, hirm, et realiseerides saab tehtud valed otsused. Selleks, et otsustamine lihtsam oleks, aitabki regulaarne portfelli inventuur.

Kui soovid oma portfelli planeerimist veel põhjalikumalt ette võtta, siis on sulle sellel teekonnal abiks "Portfellistrateegia" veebiseminar.

Artikkel ilmus esimesena Äripäeva Investor ajakirjas.