Esimese üürikorteri lugu

Esimese üürikorteri lugu

Kui parafraseerida üht tuntud ütlust, siis mitte kõik kinnisvarainvestorid ei saa rikkaks, aga kõik rikkad investorid omavad kinnisvara. Ehk, nagu mitmed väikeinvestorid, siis, mida rohkem aeg edasi, seda rohkem hakkasin mõtisklema sellele, kas minul võiks olla ka tulevikku kinnisvarainvestorina. Ilmselgelt on kinnisvarasse investeerimine suur hüpe – esiteks suurenevad kohe summad, millega tegeleda; teisalt on kinnisvara fundamentaalselt natukene aktiivsem investeerimisvorm, kui näiteks igakuiselt ühisrahastusse raha sisse kandmine. Seetõttu tegingi enne kinnisvaraga alustamist päris palju eeltööd ning esimese objektini jõudmine võttis otsuse tegemisest päris mitu kuud aega.

Milline on sinu kinnisvarainvestori profiil?

Muidugi siinkohal tasub suurelt mõelda – tulevikus näen ka mina ennast pigem suurte ja kallite objektidega tegelemas. Näiteks kortermajad või eksklusiivsed korterid ja ärikinnisvara. Praktikas otsustasin jääda oma plaanides realistlikuks. Oma profiili panin paika, võttes arvesse kolme asja:

  • kuna tegemist on esimese objektiga, siis tahan vigu teha pigem väikeste summadega;

  • kuna tegemist on esimese objektiga, siis laenan pigem vähem kui rohkem, et riske maandada;

  • kuna ma pole kindel, kas mulle üldse kinnisvaraga tegelemine meeldib, siis panen mängu pigem väiksema summa.

Kokkuvõttes, kui võtta arvesse, et tahtsin laenata pigem vähem ning pigem ei olnud just väga riskialdis, siis tundub lõplik valik 12m2 korteritele panustada ilmselt päris loogiline. Siin mängis muidugi rolli ka see, et kuigi nende korteritega on veidi rohkem tegemist (üürnikud vahetuvad kiiremini kui nn A ja B klassi korterites), siis on ka tootlus vastavalt sellele veidi kõrgem (pisikestel tasub 12% objekti tootlusele panustada).

Lisaks vaatasin kriitilise pilguga turu üle, et tegelikult on hinnavahed erinevate "klasside" korterite vahel suhteliselt suured, ehk tegelikult ongi valida objektid a’la 20K, 40K, 60K ja sealt edasi on “sammud” juba veel suuremad. Seega, plaan lukus – pisikesed 12m2 ühikatüüpi korterid, mis asuvad haldamise lihtsustamiseks töö-kodu läheduses ehk minu puhul Põhja-Tallinnas. Sellest profiilist väljaspool kortereid sisuliselt ei vaadanud, et aega efektiivsemalt kasutada.

Kust tuleb investeerimiseks raha?

Kinnisvara puhul on, rohkem kui ühegi teise investeeringu puhul, küsimus, et kust tuleb raha. Jah, sul on võimalik suur osa vajalikust rahast sisse laenata, aga siis peab sul olema siiski plaan, et mis mahus sa ise raha panustad ning millises mahus plaanid teistele laenuandjatele või investoritele loota.

Kinnisvarasse investeerimisel kehtib samamoodi investeerimise ressursside kolmnurk – aeg, raha ja teadmised. Kui sul on rohkem raha, siis on võimalik panustada vähem aega või vähem eeltööd teha. Teistpidi, kui sul on väga palju aega, siis on võimalik näiteks raha leidmisel loomingulisem olla. Minu puhul on ilmselge see, et üleliigset aega polnud, seetõttu olin nõus projekti panustama enda raha.

Kohe algusest peale oli selge, et kinnisvarainvesteeringuid teen ainult ettevõtte alt. Ühelt poolt mängisid muidugi siin maksupõhjused rolli, ent minu puhul oli pigem oluline see, et ettevõttesse käis raha kogumine lihtsalt kiiremini ning eraisikuna oli mul juba kodulaen olemas, ehk eraisikuna hüpoteegi peale võtmine õpetajapalgaga ei olnud mulle väga meelepärane idee.

Üldplaanis, ca 6 kuud kogusime ettevõttesse raha, mis võiks ära katta vajaliku omaosaluse projektis, et riskid oleksid mõistlikult maandatud. Siis tuli teine küsimus – kust saada ülejäänud raha? Siinkohal on kõige levinumad kolm varianti:

  • võta laenu pangast;

  • võta hüpoteeklaen investorilt;

  • võta laen FFF grupilt (friends-fools-family).

Kuna mul oli tegemist esimese objektiga, siis pangast laenu võtmise idee matsin pigem maha. Esiteks ma polnud kindel, kas kinnisvarainvestori tee on ikka mulle, seega tahtsin jätta lahti võimaluse lihtsalt projektist väljuda. Teiseks, kuna plaanisin võtta ette pigem väikse objekti, siis objektiivselt vaadates oleksid lepingutasud, hindamisakt ja notarikulud pluss ajaressurss pangale sobiva äriplaani kirjutamiseks ning ettevõtte raamatupidamisaruannete esitamiseks olnud väikese kasuteguriga võrreldes laenu suurusega.

Üks päris levinud variant alustamiseks on ka mõnelt investorilt hüpoteeklaenu võtmine, et projekt käima saada ning siis laen panga abil hiljem refinantseerida. Kuna mul oli plaanis osta korter, mis ei vaja remonti ning pangalaenu idee alustamiseks mulle lihtsalt ei sümpatiseerinud, siis jätsin ka selle variandi kõrvale. Hüpoteeklaenust ongi kõige rohkem kasu kui tegeled flippimise (osta-remondi-müü) või remonti vajavate projektidega.

Seega jäi lauale sõbrad-pere-optimistid. Siinkohal tuleb asja võtta tõsiselt – sõbrad jt tuttavad annavad sulle laenu mitte seetõttu, et nad sinu projekti usuvad (kuigi muidugi tore kui nad usuvad), vaid selle baasil kui palju sul on sotsiaalset kapitali. See tähendab, et sõpradelt võetud laen ei tohi mitte kunagi jääda maksmata, sest sellega läheb koos vastu taevast ka kogu sinu maine. Seega tuleb tõsiselt mõelda enne kui nii raha kaasad. Mina kaasasin meelega täpselt nii vähe raha, et vajadusel kui kõik halvasti läheb, siis saaksin eraisikuna väikelaenu võtta ja sõprade laenud koheselt tagasi maksta.

Sõpradelt raha küsimine käis täitsa otse – paari sõbraga sain kokku ja paarile helistasin ja ütlesingi, et mul on plaanis osta üürikorter ning kui neil on raha seismas, siis võtaksin hea meelega seda laenuks. Pakkusin ka täiesti mõistlikku intressi arvestades, et tehing oli neile siiski suhteliselt nullriskiga ning lõpuks läks ka kolme sõbraga tehinguks. Hüpoteeki ei seadnud, sest summad olid individuaalselt väikesed, ent kõik lepingutingimused said kirja. Lisaks on lepingutes tingimus, et kui sõpradel on mingil isiklikul põhjusel vaja, siis tagastan kogu raha paari päeva jooksul.

Kuidas jõudsin ostuni?

Ega pole muud kui kv.ee lahti ja surfama! Objekti valiku puhul oli mul osa tööst juba lihtsam seetõttu, et olin paika pannud oma profiili – 12m2 tillukesed, kohaks Põhja-Tallinn, mitte-remonti vajavas olukorras. Muidugi see oli päris kitsas valikukriteerium (eriti remondi osa), ent see tegi ka objektide jälgimise kordades lihtsamaks. Sisuliselt külastasin paar kuud järjest 2-3x päevas kv.ee-d ning hoidsin sarnastel objektidel silma peal, ehk mul tekkis hea ülevaade sellest, mis turul on toimumas.

Lõppkokkuvõttes käisin ma vaatamas kolme objekti. Jah, ma tean et see on väga vähe, ent kuna ma kulutasin eeltööle piisavalt palju aega, siis ei oleks mulle tegelikult kümnete objektide vaatamine mingit lisandväärtust andnud ning hästi kokku jooksvate numbritega ühikatoad lendasid juba poolteist aastat tagasi turult päris kiiresti, nii et nende vaatamisel pihta saada oli ka juba üldse omaette saavutus.

Lõppkokkuvõttes mul vedas ning mulle sattus teele selline imeline asi nagu "motiveeritud müüja". Tegemist on müütilise tegelasega, kellest igasugustes kinnisvarainvesteeringutest rääkivates raamatutes kirjutatakse, ent päriselus teda väga tihti ei näe. Nimelt on motiveeritud müüja inimene, kellel on mingil põhjusel vaja objektist lahti saada. Põhjuseid võib siin olla mitmeid – kolimine, lahutus, pereliikme surm, finantsprobleemid jms. Idee on selles, et sul on suurepärane võimalus aidata kellelgi lahendada probleemi ning seetõttu on ta motiveeritud sinuga koostööd tegema. Kui inimene tegelikult müüa ei taha, siis on temaga kauplemine päris tüütu ja head tehingut sealt ei tule.

Minu korterit müüval noormehel oli ka motiveeriv põhjus. Nimelt oli ta vahetanud töökohta ning seetõttu oli Tallinnast ära kolimas, Tartusse. Ta oli selle ühikatoa ostnud ise investeerimiseks ning seal teinud remonti, ent logistiliselt teises linnas olevat ühte üürikat hallata poleks olnud just väga optimaalne variant. Tema motiveeritus tõusis veelgi seetõttu, et tegelikult esimest korda helistades oli see korter juba broneeritud ning notariaeg paigas, ehk jäin nn ootele.

Kõige suurem üllatus oli see, et reaalselt maakler mulle ka tagasi helistas mõned päevad hiljem(!), sest müük kukkus läbi, sest huviline ei olnud kandnud ära notarideposiiti, ehk tegelikult oli raisatud juba päris palju aega ja müügiga hakkas kiireks minema. Ehk kuna lubasin müüjale, et vajadusel olen nõus järgmine nädal kohe notarisse minema kui korter mulle sobib ja tehingu ära tegema, siis sain järgmisele päevale võimaluse korterit vaadata ja lubaduse, et minu otsuseni oodatakse uute bronnide vastuvõtmisega.

Millised olid korteri plussid ja miinused?

Korteri plussid:

  • korter oli värskelt renoveeritud;

  • vannituba oli värskelt renoveeritud;

  • vahetatud olid aknad ja uks;

  • kommunaalkulud olid madalad;

  • korter oli koridori lõpus (vaikne);

  • korteri juures oli parkimisvõimalus;

  • majas oli korteriühistu;

  • majas on öösiti valvur;

  • hea ühistranspordi ühendus;

  • lähedal Selver ja Rimi;

  • oli Sõle tn keskel (mitte lõpus);

  • oli olemas miniköök;

  • aken avanes sisehoovi.

Korteri miinused:

  • maja ise on renoveerimata;

  • majas elab "kirju" seltskond;

  • koridor on renoveerimata;

  • maja seisukord piirab üürnike valikut;

  • korter ei ole pikaajaliseks üüriks hea valik;

  • korteriühistu tegutseb vene keeles;

  • osad korrused on "peokorrused";

  • ei saa ennustada, millal/kas maja renoveeritakse.

Tegelikult oli plusse-miinuseid isegi veel, nimekirjad tulid kokkuvõttes päris pikad. Kõige olulisem miinus oli maja enda seisukord – see, et maja oli enam-vähem renoveerimata, see oli veel üle elatav. Suurem probleem oli see, et korterisse viiv koridor oli täiesti renoveerimata, ehk ausalt kole nagu öö. See tähendas, et korterisse on keeruline leida üürnikku, kellele on oluline sotsialiseerumine (see võib olla ka omamoodi pluss).

Majas on ülemised korrused renoveeritud (käisin seal üht teist korterit vaatamas), ent teine korrus, kus asub minu ühikatuba on kõige rahulikum. Sellistes majades on aga iga koridor justkui eraldi loom – kui on tegemist rahuliku korrusega, siis seal saab elada ning kui on peokorrus või poolenisti asotsiaalset seltskonda majutav korrus, siis sinna ikka üürikat ei hangi. Ehk lootus on, et kunagi renoveeritakse ka see korrus ära, aga sellele panustada ei tahtnud. See oligi kõige suurem risk üürniku leidmisel.

Kõige suuremaks plussiks võiks pidada siiski korteri enda head seiskorda ning seda, et paar tükki mööblit lisades (diivan, kapp, riiul) oli võimalik teha täiesti OK elamispind, mis võiks mõnele kitsa eelarvega noorele olla täiesti hea diil. Ehk risk oli siiski täiesti olemas ning mida kitsamaks kinnisvaraturul läheb, seda võimalikum on ka see, et riskid realiseeruvad.

Millised on siis numbrid?

Korteri müügihind sellel hetkel kui mina nägin kuulutust oli 20500. Ütleks, et hind oli nii ja naa – sellel hetkel pisikesed juba ronisid päris tempokalt ning kõrval oli mitmeid kuulutusi ka sellest kallimalt üleval. Samas nagu juba rõhutatud, siis mängib ka maja ise väga palju rolli sellise korteri puhul. Pärast korterit vaatamas käimist olin tegelikult just veidi sellest korteri koridorist ehmatanud ja seetõttu tegin võib-olla julgemalt kui muidu oleks ka alampakkumise viidates just koridori seisukorrale. Tagantjärgi oleks võiks isegi veidi rohkem alla pakkuda.

Kokkuvõttes läks tehing nii, et kui võtta arvesse kõik notarikulud, riigilõivud ja korterisse lisatud sisustus jäi kogumaksumus sinnasamasse 20K juurde, ehk ütleks et polnud kindlasti suurepärane, aga nagu juba enne viidatud, kui aega ja teadmisi veel pole, siis tulebki rohkem rahakotti avada. Tagantjärgi ütleks, et õiglane hind oleks võinud olla ca 500€ kindlasti madalam, aga turgu tuleb ka arvesse võtta.

Korteri üürihind on 200€+kommunaalid. Esimest ringi korterit üürile andes tuli kolme päeva jooksul üle 30 kõne ning korter läks ka nende kolme päevaga välja ühele kenale noorpaarile(!) kes kolisid aasta alguses ära, sest neile sündis perelisa. Ei ühtki etteheidet, maksid korralikult ja korterit hoidsid. Teine üürnik on hetkel noormees, kes on Tallinnasse tööle tulnud ja siiamaani (õnneks) mingeid muresid pole olnud. Üürile andmise protsess võttis aega veidi rohkem, aga siiski läks alla nädala võtmete üle andmiseks.

Igakuised kulud on korteri juures kindlustus (2€), sest sellises majas korterit kindlasti kindlustamata ei jätaks. Lisaks maksan ise remondifondi, mis on 5€ suurune. Kõik muud kulud katab üürnik. Tootlikkuse hindamine on veidi keeruline, sest tegin tegelikult teadlikult agressiivse väljamaksmisega tehingu, et seda korterit järgmise võimendamiseks kasutada, aga sisuliselt paberil 10%+ peale võib objekti tootlusootuse panna.

Mida õppisin?

  • Pane paika enda plaan, millist objekti tahad;

  • pane paika rahastusmudel, nii on endal kindlam;

  • uuri teiste kogemusi, sealt on palju õppida;

  • tee üürnikule korralik taustakontroll (maksehäired, Facebook, Google jne);

  • avastasin, et tegelikult mulle täitsa meeldib kinnisvarga tegeleda.

Kokkuvõttes, õppimist oli palju ning kuigi ma teoorias teadsin, kuidas protsess käib, siis omal käel asjade läbi mängimine on siiski hoopis teistsugune kogemus. Objekte vaadates märkad üha rohkem seda, mis vahe on pildil ning päriselul ning just selliste pisikeste puhul tuleb arvestada, et iga koridor või trepikoda on justkui täiesti oma universum.

Lisaks ei tasu alahinnata seda, kuidas enda emotsioonid mängivad. Näiteks üürniku valimisel on see, kuidas sina inimesega suheldes teda tunnetad vs see, mis tuleb Google otsingust välja täiesti oma pikk teema. Lisaks võin täiesti ausalt öelda, et notaris allkirja andes oli ikkagi veidi närv sees, et kirjutan alla 20K tehingule ja teisest otsast olen sõpradele rohkem kui poole sellest võlgu.

Kogemusega jäin aga rahule ning tegelikult pingutasin 2015 lõpus ka selle nimel, et saaks äkki tehtud teise tehingu. Hindade tõusmise tempo aga ületas kõrgelt minu taluvusläve ning ei leidnud ühtki objekti, mis oleks lõplikult meeldinud. Samas hetkel ütleks, et üürihinnad on natukene alla tulnud ja äkki on mingi hetk ka parem ostukoht.

Korteri müük ja kokkuvõte

Seoses endale kodu ostmisega oli mul vaja portfellis midagi ära likvideerida ning pärast veidikest kaalutlemist sai müüdud just seesama korter.

Põhjuseid oli mitu, lühidalt:

  • olin jõudnud järeldusele, et seda tüüpi objekti ei soovi ma pikaajaliselt hoida (eelkõige pärast prussakatõrje kogemust);
  • vähenenud ajaresurss, mistõttu oli jooksvate küsimuste lahendamine tülikas (võrreldes teiste portfelliosade haldusega);
  • turuhinnad olid jõudnud absurdsete kõrgusteni ja tootlusarvutused näitasid, et mõistlikum on müüa ja tootlus realiseerida.

Tagantjärgi, müügihinna oleks võinud isegi kõrgemaks panna, sest müük toimus nädalaga ära.

Kokkuvõttes ütleks, et õppimiskogemusena oli korteri omamine OK – sain läbi teha ostu-müügi-üüriprotsessi, üürnike taustauuringu, valida mööblit korterisse, suhelda oma olematus vene keeles, saata arveid (ja nõuda nende õigeaegset ära maksmist), teha prussakatõrjet ja palju muud. Tegin selle põhjal põhimõttelise otsuse, et ise korteri haldusega tegeleda edaspidi ei taha. Kui, siis pigem terve maja (või selline, kus haldusteenust oleks mõttekas sisse osta).

Kui sind hakkas antud teema rohkem huvitama, siis olen loonud järelvaatamiseks Kinnisvara ABC veebiseminari.

Blogipostitus uuendatud 12.08.2022

Kommentaarid

rebane

Väga tore lugeda teiste kogemustest kinnisvaraga, mõtlen ka ise sellega alustamise peale. Aga küsimus on: kui palju aega ja vaeva võtab sellise korteri haldamine – pisiremont, asjaajamine jne? See on vist nagu terve omaette töö.

Vastused

kristi

Tere, rebane!

Väga hea küsimus. Üks minu kõige suuremaid hirme oli samuti see, et on mingi meeletu kogus asjaajamist, ning siis tootlikkust justkui polegi, sest kasutad kogu aja selleks, et probleeme lahendada.

Hetkel selle korteri näitel ütleks nii:
1) Sisustus, remont jms – siiamaani kokku paar tundi. Oli poes käimine, et sisustust leida ja kokku panna. Hetkel remonti pole vaja olnud, aga kui on vaja siis ilmselt otsin pigem töömehe.
2) Üürniku leidmine – siiamaani kõige suurem ajakulu. Mõlemal korral kui korterit välja andsin, siis näitasin ca 10-le inimesele, ehk see tähendas vähemalt 4-5x kohal käimist, et objekti näidata.
3) Igakuine haldamine – see on kõige väiksema ajakuluga, sest see tähendab sisuliselt arvete tegemist ja saatmist ning mingitele kiiretele jooksvatele küsimustele vastamist. Igakuiselt 30 minutit.

Samas see sõltub objektist – kui ise remonti teed on tegevust rohkem. Mida väiksem korter, sest tihedamini on vaja uut üürnikku leida. Hetkel ütleks, et ajakulu on mõistlik olnud.

Va

Hei,

Kas üürilepingu jaoks kasutasid netis olevat näidet? Kui jah, kas oskad mõnda soovitada 😀

Vastused

kristi

Hei-hei!

Mina kasutasin kv.ee poolt jagatavat üürilepingu põhja ja ise natukene kirjutasin seda ümber (st võtsin vähemaks ebaolulist). Nende näidislepingule saab ligi kui oled kv.ee kasutajaks registreerunud ja sisse loginud. (Lugesin igaks juhuks ka VÕSi, et lepingus kindel olla).

Va

Tänud uurin

Kai

Tere!

Plaanin ka ise korterit ostma hakata ning tekkis küsimus, et kes maksab notaritasu, riigilõivu jne? Kas tavaliselt tehakse pooleks või tasub ostja?

Kai

Vastused

kristi

Tere, Kai!

Hea küsimus!
Minu kogemus ja teistelt kuuldu – notaritasu ja riigilõiv pigem pooleks (või vahest ka kokkulepe emmale-kummale, sõltub läbirääkimise oskustest). Oma hüpoteegi seadmise ja maha võtmise maksab tavaliselt igaüks ise.

Karin Kuum

Tere Kristi!

Väga tore lugeda sinu korteri-investeeringu lugu. Kuidas sulle tunduvad riskid sellise tehingu puhul. Ehk siis osesemalt, kas asja uurides tundus, et kapitali väärtus, mille alguses investeerisid (20K) võib väheneda mingil põhjusel? A la korteri/maja väärtuse vähenemine.

Tänud,
karin

Vastused

kristi

Tere, Karin!

Selliste objektide puhul (12m2) on olulisem sageli rahavoog, mitte kapitalikasv, ehk pikas plaanis on seal näha pigem üüride suurenemist, mitte otseselt pinna väärtuse kasvu (sest mingi mõistlikkuse lagi tuleb seal ette).
Kindlasti on iga objektiga risk – selle korteri puhul näiteks kui maja ei renoveerita kunagi ära (või kui näiteks ka seda koridori, kus korter asub ei renoveerita ära), siis pikas plaanis kui maja seisukond halveneb, ei pruugi olla võimalik objekti sama hinnaga maha müüa.
Samas tasakaaluks on asukoht – ümberringi kõik areneb-paraneb (st teisi maju renoveeritakse ja ümbruskond muutub üha populaarsemaks), siis võiks realistlikult oodata ka selle korteri puhul, et maja kunagi korda tehakse. Aga nagu ikka, iga objekti puhul on risk ja ei saa olla kindel, et põhivara väärtus ei langeks. Seda riski kompenseerib ka veidi kõrgem tootlus kui muretumate objektide puhul.

martin saar

Tere,

Mu küsimus ei ole küll otseselt kinnisvaraga seotud, aga mis on sinu mõtted sellisel teemal.

Ma käin hetkel ülikoolis ja ilmselt tööle lähen aasta pärast. Hetkel on mul niipalju vaba raha, et otseselt ei pea 6 kuud tööle minema ja väga ei sooviks ka.

Mul on 2 toaline korter mustamäel, mis on asja värskendatud. Ühtegi laenu ei ole. Sooviksin selle korteri najal kuidagi edasi minna ja investeerimisega tegeleda.

Mis sina sellises olukorras teeksid ?
Kas kuidagi on võimaik laenu saada, kui hetkel tööl ei käi ja ametlikku sissetulekut ei ole ? Kas äkki oleks mõttekas korter üldse maha müüa(60 000) ja tegeleda muude valdkondadega ( ühisrahastus, aktsiad ).
Kogu küsimuse mõte ongi, kuidas maksimaalselt ära kasutada seda korterit, et saaks mingi ratta veerema.

Aitäh

Vastused

kristi

Tervist, Martin!

Pangad laenu annavad ainult ametliku sissetuleku baasil, ehk laenuvõimet sul tõesti ei ole. Korteri puhul tuleb arvestada, et mis hinnaga saaksid üürile anda – mis tuleks tootlus vs millist tootlust teeniksid teiste varade pealt (vs risk). Lisaks kui kõik raha on ühes korteris kinni, siis ei ole sa eriti hajutatud, teisalt on raskel hetkel siis vähemalt alati koht kuhu elama tulla. Samas kas üldse tunned, et tahaksid üüriäriga tegeleda? Suveks võid võtta lühiajalisi üürnikke ja saaksid kogemuse kätte, et kas kinnisvarainvestoriks olemine on üldse sulle? 60K on iseenesest selline summa, mille pealt saaks panna päris ilusa tootlusega portfelli kokku – sõltuvalt riskitasemest nii 250-500 eurot kuus keskmiselt tulu. Muidugi on alati keeruline ennustada, et kui kaugel see kriis ikkagist praegu on, kui turg kukub ei saa ilmselt korterit sama hinnaga müüa (ega sama üürihinnaga välja anda), aga samas ka aktsiad ja ühisrahastus saaksid valusalt pihta.

Kermo

Korteri peale saab ka ju hüpoteegi võtta. 60k korteri peale 20k hüpoteeklaen või isegi suurem (kui näiteks on renoveerimist vajav korter). Nii saad teha ettevõtte, tekitada sellele juba rahavoog ja samas jääb kogu vara enda nimele (juhul kui peaks hapuks minema). Sellisel juhul põhimõtteliselt pole omakapitali vajagi et alustada (noh kui et niipalju et paberimajandus).

Kristi aga kuidas suhtuda üüritkorteri soetamise Harjumaal? Endale tundub et hinnad soodsamad ja kui on korralik ühistranspordi ühendus Tallinnaga siis ise ei usu et langus seal nii suur on kui Tallinnas (juhul kui peaks mingi langus olema). Endal olemas korter kesklinnas mis saaks tagatiseks panna ja hüpoteek laenuga väga väikse omaosalusega alustada. Muidugi mängib rolli ka see et tean sealset turgu ja nõudlust ning ise satun sinna pea iga nädalavahetus (esivanemate külla).

kristi

Tere, Kermo!

Harjumaaga üldiselt nagu ka muude mitte-nii-kuumade piirkondadega on probleemiks see, et kuigi tootlus on sageli väga hea, siis riskid on ka selle võrra suuremad. Näiteks kui piirkonnas mõni suurem tööandja pillid kotti paneb või üürikorterite nõudlus täielikult ära kukkuda. Mitmetes väiksemate piirkondade kortermajades võivad olla ka kallid remondifondid-kommunaalid vms kulud, mis võivad korteri vähem atraktiivseks teha. Kui on aga hea transpordiühendus, siis ei tohiks probleeme olla. Tasub arvestada ka oma aja- ja rahakuluga, füüsiliselt kaugel asuva korteri haldamine on palju ajamahukam (näitamas käimine, selleks kohale sõitmine korteri juurde, probleemide lahendamine jne).

Rauno

Tere Kristi,

Tänan sind huvitava postiuse eest. Tunnen huvi üürikorteri soetamise vastu kasutades selleks laenatud raha. Selle tõttu sooviksin küsida sinu laenamise kogemuse kohta mõned täiendavad küsimused.

Kirjutasid, et laenasid korteri ostuks raha sõpradelt/tuttavatelt. Kas võiksid ka öelda, millise intressi eest laenu said ja kui pikaks perioodiks sõbraga laenulepingu sõlmisid?

Kas hiljem refinantseerisid sõpradelt/tuttavatelt võetud laenu pangas odavama instressiga laenu vastu?

Vastused

kristi

Tere, Rauno! Mina olen suurusjärgus 5-6% sõpradelt laenu saanud. See on selgelt madal intress ja põhineb eelkõige sellel, et nad mind isiklikult väga usaldavad. Lepingud olen üldiselt teinud alati aastased ja vajadusel pikendanud. Kuna summa, mis sõpradelt laenasin üürika jaoks oli piisavalt väike (veidi üle 10K), siis ei olnud vaja seda pangalaenuga refinantseerida. Kui aga summa oleks oluliselt suurem, siis jah tuleks panga poole pöörduda.

Lisa kommentaar

Kristi investeerib OÜ
Reg. kood: 14753252
Keemia 33b/1-2, Tallinn, Harjumaa, 10616
Üldine kontaktinfo:
Kristi Saare
e-mail: kristi [at] kristiinvesteerib.ee
telefon: 555 88 178

Käesoleval veebilehel kirjeldatu on minu isiklik kogemus investeerimismaailmas - tegemist ei ole investeerimisnõuga ning ükski kajastatud tehing või tegevus ei ole ostusoovitus.

Veebilehe sisu on meelelahutusliku ja informatiivse sisuga ning ei tohiks kunagi olla aluseks ühegi otsuse tegemiseks. Tee kõik oma finantsotsused vastavalt oma riskitasemele ja isikliku portfelli analüüsile. Tootlikke investeeringuid!

© 2016-2022 Kristi investeerib OÜ