Kui ma investeerimisega alustasin, siis oli väga põnev uurida, mis teistel investoritel portfellis on. Sageli tuli välja, et neil on igasuguseid põnevaid investeeringuid, mida justkui keegi kuskil polnud pakkunud või äkki hoopis mul polnud kõrvad õigel ajal kikkis olnud? Tuli välja, et on oluline hulk investeeringuid, mida klassifitseeritakse kui mitteavalikud investeeringud.
Lihtsalt kokku võttes, siis tegemist on selliste investeeringutega, mida ei saa minna kohe otse kuskilt turult ostma (nt börsilt), vaid info selliste pakkumiste kohta liigub läbi inimeste ja kontaktide. Ehk, sa pead olema piisavalt silmapaistev mingil põhjusel, et keegi sulle sellistele investeeringutele ligipääsu pakuks.
Miks kõik investeeringud pole avalikud?
Esimene küsimus, mis võiks kohe tekkida, on, et miks kõik investeeringud ei ole avalikud ja kõikidele kättesaadavad? Et noh, ise otsustan, kuhu oma raha tahan panna, miks on vaja seda piirata? Paberil loogiline, praktikas tooks kaasa palju paksu verd ja kaotatud raha.
Täpsemalt piirab seda, mida ja kuidas võib raha kaasamisel teha Väärtpaberiseadus. Sealt tuleneb peamine piirang igasugustele rahakaasamistele – teatud summast alates peab olema kirjutatud kokku prospekt. Prospekt on lühidalt siis piisava põhjalikkusega infodokument, mis jagab infot investeeringu sisu kohta, numbrilist tausta, analüüsi ja tulevikuväljavaateid.
Prospekti avaldamise kohustus on alates summast 2,5 miljonit eurot. Ehk väiksemad rahakaasamised saab teha ära lihtsustatud korras, eeldusel, et lisaks summapiirile pole ületatud ka mõningaid muid piirangud – näiteks maksimaalne investorite arv või hoopis piisaval tasemel investorid (nn kutselised investorid).
Ettevõtte jaoks on arusaadavalt lihtsam prospekti mitte kirjutada, sest see on põhjalik ja aeglane protsess. Lisaks ei pruugi ka iga ettevõtte tahta nii palju infot enda tegevuse kohta avalikult välja jagada. Samuti on raha kaasamisel, eriti kasvaval ettevõttel, sageli oluline ka kiirus.
Lisaks rahale endale on aeg-ajalt ettevõtetel huvi saada ka teadmisi-kontakte, ehk pigem vähem investoreid aga asjalikke. Kitsam investorite ring, tähendab tihtipeale (aga mitte alati) paremat arusaama investeeringu riskist ja vähem potentsiaali tulevikus vaidlusteks (kui näiteks väga varajase faasi investeering ebaõnnestub).
Mitteavalike investeeringute puhul on tavaline ka suurem miinimumpilet, ehk miinimuminvesteeringu suurus. Oma kogemusest ütlen, et praegu on tavapärane min panus 10 000 eurot, ehk väikeinvestorile (jaeinvestorile), kellel portfell veel väga suur ei ole, ei ole ka riskihalduse koha pealt sellised panused mõistlikud, sest risk on pigem suurem ja hajutatuse reeglid saavad tõenäoliselt rikutud.
Kes on kutseline investor?
Mõnikord räägitakse, et mõned investeeringud on kättesaadavad ainult kutselistele (professionaalsetele) investoritele. Siinkohal on veidi nii ja naa, sest mitte kõik mitteavalikud investeeringud ei nõua, et sa oleksid kutseline investor, mõned aga küll.
Üks näide näiteks avalikust investeeringust, mis nõuab kutselise investori staatust on USA börsil olevad indeksfondid – kui tõestad ära, et oled professionaalne investor (piisav kogemus, portfellimaht, tehingumaht), siis saad hakata ostma instrumente, mis tavalisele jaeinvestorile kättesaadavad ei ole.
Kui räägime aga igasugustest idufirmadest, eralaenudest vms asjadest, siis ei ole nn kutselise investori staatus (mis taaskord väärtpaberiseaduses kirjeldatud) üldiselt teemaks. Pigem siinkohal vaadatakse sinu üldist tausta, kontakte jms, mille alusel tehakse otsus kas sinuga investeerimisjuttu rääkida.
Kuidas saada infot mitteavalike investeeringute kohta?
See on siis see kõige põnevam koht, et kui oled ise huvitatud investor, siis mida peaksid tegema, et ka huvitavamad pakkumised sinuni jõudma hakkaksid? Hea oleks ju kui saaks kuskile nime kirja panna ja olekski korras, eks? Kuigi näiteks börsiväliste võlakirjade puhul saad tõesti oma nime kirja panna, et tunned huvi, siis muidu kahjuks päris nii lihtne asi pole.
Minu kogemusel liiguvad mitteavalikud investeeringud näiteks nii:
- Oled jäänud lihtsalt kuskil silma kui inimene, kellel on piisavalt palju raha. Minu postkasti tuleb mõnikord erinevaid investeerimisvõimalusi-pakkumisi, mille aluseks on see, et olen meedias investorina silma jäänud.
- Tunned isiklikult mõnda inimest, kes on investeeringuga/ettevõttega seotud. Näiteks sõber teeb idufirmat või töötab idufirmas ja jagab sinuga infot, et on kuskil võimalus raha panustada.
- Kontaktid eelnevate investeeringute baasilt – oled teinud juba korra investeeringu mõnda ettevõttesse ning selle ettevõttega seotud inimesed või investorid pakuvad sulle mingit teist investeerimisvõimalust.
- Võrgustikud ja networking. Näiteks ühined mõne klubi või organisatsiooniga, kus investeerimisinfo liigub. Kõige lihtsam ots on sõpradega mastermind grupis võimaluste jagamine, aga ka näiteks ametlikud organisatsioonid nagu nt EstBAN on võimalus saada erinevatele tehinguvooludele ligi.
- Võtad ise otse kontakti mõne huvipakkuva ettevõttega, et uurida, kas on tulemas mõni raha kaasamise võimalus.
Aga miks ikka neid väikeinvestoreid ei taheta?
Tunnistan, et alguses olin ma ka veidi kuri, et okei, ma saan aru, et mul pole nii palju raha kui teistel, aga äkki ikka saaks paati! Selle mure praeguseks on näiteks suuresti ära lahendanud Fundwise ja Funderbeam, kes pakuvad mitmetele riskantsematele investeeringutele väikeinvestoritele ligipääsu.
Ettevõtte vaatest aga eks üks oluline mõttekoht on see, et – ettevõttel on vaja muud kui ainult raha (ja raha vähemalt hetkel on turul palju). Suurem väärtus on kiirus-paindlikkus, ja lisaks see kui investoril on endal mingid teadmised-oskused-kontaktid, mis aitavad firma arengule kaasa (mitte ei ole takistuseks, et nõuavad palju tegelemist ja lisainfot, mis ettevõtte niigi piiratud aega ära võtavad).
Ilmselt ei ole siin ka oodata mingit erilist muudatust ei seadusandluses ega mõtteviisis. Ehk kui sind huvitavad mitteavalikud investeeringud, siis tuleb sihiks võtta portfelli kasvatamine, et miinimumpanused hakkaksid saama rohkem jõukohaseks.
Mõned näited ka mitteavalikest investeeringutest
Minu portfellist leiab ka mõned mitteavalikud investeeringud, aga ka palju investeeringuid on sellised, millele ka minu hammas veel peale ei hakka.
Näiteks ei ole mu portfellis LHV võlakirju. Kui balti börsil on muidu nt 6%-lised ja 1000-eurose nominaaliga võlakirjad, siis mitteavalikult eksisteerivad ka nt 9%-lised ja 100 000 eurose nominaaliga LHV võlakirjad, millele ligi saamiseks pead olema nn kutseline investor, ehk tõestama ära, et oled piisavalt tark ja varakas, et sellise riskiga investeeringusse panustada.
Küll aga on minu portfellis näiteks:
- Planet42 osalus. Tegemist on Lõuna-Aafrika Vabariigis tegutseva start-upiga, mis kaks ringi investoritelt raha kaasanud. Kuidas see minu portfelli sattus? Olen isiklikult ühe asutaja tuttav ning ta jagas infot kui hakkasid oma ettevõtet tegema. Tutvusin temaga ühel investeerimisüritusel 5+ aastat tagasi.
- Liven’i osalus. Tegemist on Eesti kinnisvaraarendajaga. Sain ligipääsu investeeringule tänu ühe tuttava soovitusele, kes mu nime pakkus välja. Boonuseks oli see, et teen Investeerimisraadiot ja olin sealtkaudu tuntud.
- Eralaenud erinevatele väikeettevõtetele. On portfelli tulnud isikliku kontakti kaudu – inimesed, kellega olen kohtunud nt mõnel ettevõtluskoolitusel, inimesed, kellele olen olnud ettevõtlusmentoriks jne.
- Eraettevõtete võlakirjad. Siinkohal on kontaktiks olnud kas Redgate või olen otse kontakteerunud ettevõttega, kes võlakirju välja on andnud, et oma huvist märku anda. Mõned pakkumised tulnud ka ise postkasti.
- Parcelsea osalus. Tegemist siis koduste nutipostkastide startupiga. Minu portfelli jõudis tänu sellele, et sain kaasa sõita Superangeli fondi investeeringuga (ehk isiklik kontakt).
- Cleveroni osalus. Järelturul kaubeldav, tehing sai tehtud LHV foorumis jälgides, et kes müüb ja kamba peale tegime sõpradest investoritega suurema ostu ja jagasime omavahel laiali osakud.
Teise nurga alt – olen pakkunud ka ise mõnele investorilevõimalust mitteavalikult raha panustada, andes meie ühisele kinnisvaraettevõttele laenu.
Aja jooksul postkastist on mul läbi käinud (aga pole portfelli jõudnud) nt erinevad üürimajade tehingud, ärikinnisvara müüke, suuremaid ühiseid laenukaasamisi (nt Roosaare listist asjad).
Ei saa ka unustada, et mitteavalikel investeeringutel pole mitte ainult plussid (et põnevad ja privaatsed), vaid ka olulisi miinuseid (sageli riskantsemad, oluliselt vähem likviidsed). Seetõttu tuleb mõtiskleda, kas ja milliseid investeeringuid portfelli võtta ja kas need ka sinu strateegiaga ühilduvad.
Kõiki ei jõua (ega peagi) läbi analüüsima, investeerimisvõimalusi tekib muudkui peale ja uusi ettevõtteid ja ettevõtmisi lisandub pidevalt. Selleks, et aga üldse mingi tehingutenimekiri tekiks ja kellelegi sa meelde tuleksid, siis nr 1 – tuleb inimestega suhelda!
Väga põnev ja hästi struktureeritud lugemine ning üllatav teema.
Ei ole küll ise veel olukorras, kus antud tüüpi investeeringutele mõelda sisenemisbarjääri ja vähese suhtlemise tõttu, kuid silmaringi avardas see artikkel kohe kindlasti. Tekkis küsimus, et kas oled isiklikult rahul portfellis pesitsevate mitteavalike investeeringute tootluse ja nendega kaasnevate lisariskide suhtega senikogetu põhjal? Ja kas on kaasnenud palju lisavaeva-raamatupidamist nendest osavõtmisel?
Väga aktuaalne teema ja tore, et jutuks võtsid! Ma veidi heatahtlikult nüüd oponeerin 🙂 Läbi paari küsimuse küsimise ennekõik alustava, edasijõudnud kui ka hobiinvestori vaatevinklist lähtudes.
Oletame, et sa soovid hakata hobikorras sporti tegema, aga ka nii, et osaled väikestel/kohalikel võistlustel. Mis sa arvad, kuidas edened paremini? Variant A – pühendad aastakse paar ühele alale. Variant B – esmaspäeval käid tennise, teisipäeval korvpalli, kolmapäeval golfi, neljapäeval poksi ja reedel ujumise trennis ning nädalavahetuseti siis võistled kõigil viiel alal. Jah, töö, pere ja puhkuse kõrvalt ja arvel.
Jah, mitteavalikud investeeringud võivad tunduda põnevad ja ahvatlevad (piiratud kättesaadavus ja tahaks ju kah pundis olla), aga mis on investeerimisel sinu jaoks tegelikult oluline? Enamuse jaoks on selleks tootlus. Paljude jaoks ka lihtsus ja mugavus. Mitteavalikud investeeringud nende kahe viimasega kuigivõrd ei hiilga. Kui paljud Funderbeami investorid saavad tegelikult aru, mida nad omavad ja millist juriidilist struktuuri seal kasutatud on?
Ühesõnaga, ei ole vaja rabeleda. Iga ratsu peale ei ole vaja panustada. Eriti alustades või hobi korras/muu elu kõrvalt investeerides.
Hei-hei!
Ma täiesti nõus – mis sest, et mulle hobikorras spekuleerida meeldib, siis mitteavalike investeeringute osakaal on rangelt % määratud – ja olen teinud rahu sellega, et võivad õhku lennata 🙂 Esimesed mitteavalikud asjad tekkisid portfelli siis kui portfell ikka juba kuuekohaline oli, alguses hoidsin targu eemale.
Olen juurelnud oma mõttes sellise teema üle.Nüüd sain targemaks!!