Eesmärgid, mis jäävad täitmata
Esimesed paar mõtet investeerimise kohta kirjutasin ma oma inglisekeelsesse blogisse täpselt viis aastat tagasi, kui tähistasin 25. sünnipäeva. Täna siis 30. sünnipäeva puhul oleks mõistlik tagasi vaadata, et kuidas nende eesmärkide täitmisega siis läinud on ja kui palju stressi eesmärkide mitte täitmine üldse tekitab?
Otsisin täna isegi selle kõige esimese postituse üles, sest ega mul ausalt meeles polnud, mida ma kirja panin, peale selle, et hakkan oma finantstegemistest päevikut pidama. Endalegi üllatuseks lugesin esimesest postitusest, et olin tollal täiesti veendunud, et finantsvabaduseni ma 30ndates ega isegi 40ndates ei jõua ja see eesmärk on täiesti ebarealistlik, aga, et pole hullu, hakkame tegutsema ja paremaks saab ju ikka minna.
Pikaajaliste eesmärkidega ongi see keeruline lugu, et eesmärke püstitada ju võid, aga mida pikemalt tulevikku sa vaatad, seda rohkem teistsugune on see inimene, kes neid eesmärke ellu viima hakkab.
Viis aastat tagasi olid mu teadmised investeerimisest pehmelt öelda algusjärgus, tulin õpetajapalgaga veel suhteliselt vaevaliselt ots otsaga kokku (kuigi esimesed investeeringud olid tehtud juba rohkem kui aasta aega varem ja 2014. veebruaris teenis mu ühisrahastusportfell mulle sel hetkel rekordilised 35 eurot), tegin teistsugust tööd, suhtlesin teistsuguste inimestega ja mõtlesin samuti hoopis teistmoodi paljudest asjadest.
Nüüd, viis aastat hiljem, saan öelda veendunult, et finantsvabadus tuleb kindlasti, küsimus on ainult ajas ning kõikide eelduste koha pealt siiski pigem 30ndates, mitte hiljem. See tekitab aga küsimuse, milliseid eesmärke siis endale püstitada?
Mis plaanid ära teha ja mis plaanid vahele jätta?
Kindlasti on paljud teist teinud seda eesmärgistamise harjutust, kus on pannud kirja 100 asja, mida soovite elus teha. Olen midagi seda teinud, lisaks olen korjanud üles harjumuse ka aasta lõikes veidi suurema fookusega asju paika sättida, et teaksin kuhu oma energiat kõige rohkem suunata.
Seekordse sünnipäeva puhul tegin aga hoopis teistpidise eesmärkide seadmise harjutuse. Võtsin ette ja panin kirja kõik need eesmärgid, millest loobun - mõtted, mis on peas keerelnud, et äkki võiks (teised justkui ootavad) või äkki peaks (sest teised justkui teevad). See on omamoodi põnev, sest vabastab päris palju ajuresurssi, mis selliste mõtete tiksumisele läheb.
Näiteks olen praeguseks täiesti veendunud, et:
- Maratoni ma ei jookse mitte kunagi. Isegi mitte poolmaratoni. Mul on tutvusringkonnas hulk väga tublisid inimesi, kelle õnnelikud pildid, medal kaelas, pärast iga kohalikku võistlust Facebooki seinalt läbi jooksevad ja ma vahel ka mõtlen, et no, kui kõik nii tublid on, siis äkki ma peaks ka olema? Ei pea, mis ma siin jauran, ma kirglikult vihkan jooksmist ning eneseületamine (ja -piinamine), kuna jooksmine on hetkel populaarne, on täiesti ebamõistlik.
- Minust ei saa mitte kunagi kinnisvaraguru. Oma esimese üürikorteri ostsin, haldasin ja müüsin ning olin pärast müüki väga õnnelik, sest ei pidanud enam haldama. Näen tutvusringkonnas tublisid investoreid, kes sisustavad, sebivad laene välja, jauravad üürnikega ja kõike muud ning minu sees on see täpselt vastupidine emotsioon väljendile „süda läheb seest soojaks“. Tootlus tootluseks ja võimendus võimenduseks, aga ei tasu tegeleda investeeringutega, mis endale ei meeldi.
- Ma ei võta vähemalt lähiajal plaani ümbermaailmareisi. Ilmselt tegelikult mitte kunagi. Ma lihtsalt ei ole seda tüüpi seikleja-reisija. Ma naudin sellist puhkust, kus olen pikalt kuskil kohapeal, kus on ideaalis soe ilm, bassein ja all-inclusive pakett ja ühtegi tegevust ei ole ka ette planeeritud. Pole just päris see reisimise tüüp, kes kuskil džungleid avastama läheb või x riikide lennujaamades öid veedab. Ja mulle on täiesti OK, et maailmas on hulk superilusaid kohti, mida ma ilmselt kunagi ei näe, sest mingi osa ma nendest ikkagi näen ära ja lõppude lõpuks nauding reisimisest ei sõltu ju kogusest, vaid kvaliteedist.
- Ma ei plaani kunagi hakata koolidirektoriks. Ma kunagi isegi kaalusin seda haridusvaldkonda tööle minnes – see tundus väga äge võimalus, et saad päriselt mõjutada sadade noorte haridusteed, luua midagi omanäolist ja kõik muud optimistlikud mõtted, mis selle ideega kaasas käisid. Läksin igaks juhuks isegi magistrikraadi omandama, mis lubaks mul vajalikke kvalifikatsiooninõudeid täita. Siis tegin paar aastat kooli juhtkonnas tööd ja sain aru, et ma oskan muutusi ellu viia palju paremini väljaspool süsteemi ja kõik asjad, mida ma olen teinud finantshariduse vallas on mõjutanud palju rohkemaid inimesi kui ma kunagi koolijuhi positsioonil oleksin suutnud.
- Ma olen leppinud sellega, et olen kauni(ma)te kunstide vallas täiesti andetu. Jama värk, eks? Ei oska laulda, olles veidi üritanud erinevaid instrumente mängida, siis ka see ei tule hästi välja, kunstiga pole aega olnud tegeleda, sest noorena käisin sporditrennis ja ikka igal korral, kui vaatan kuskil mõnda motiveerivat videot, kus keegi midagi kaunist loob, siis mõtlen, et "oh, ükspäev mina ka". No selgelt ei ole ükspäev mina ka, samas olen mitme aasta jooksul endale lubanud, et pühendan aega joonistamise ära õppimisele ja veedan rohkem aega pilti tehes. Eks ma üks hetk ilmselt selle aja leian, et veidi rohkem tegeleda kunstiga, aga tippkunstnikku minust ei saa ja maailma selles vallas ei valluta.
Väga tore on niimoodi lasta ootustest lahti. Õnnelik saab olla ka siis, kui kõik eeldatavad eesmärgid ei täitu, sageli teed sa hoopis midagi teistsugust ja paremat. Millegipärast on meil siiski päris palju selliseid ootuseid, et mida inimesed „võiksid teha“ või mida inimesed „peaksid olema mingiks vanuseks saavutanud“. Eeldatakse igasuguseid asju nii karjääri, perekonnaseisu, kui laste hulga kohta.
Ma näiteks aegajalt ehmatan inimesi sellega, et tunnistan, et mul pole juhilube. Koolis olin teistest noorem ja samal ajal lube ei jõudnud teha, Tartus ülikoolis olles polnud vaja ja Tallinna kolides polnud alguses raha ja hiljem vajadust. Ja nüüd tuleb välja, et olen elanud sellise kõrge elueani nagu 30 ilma juhilubadeta. Mulle on väga mitu inimest üllatunult üritanud selgitada, et „mis täiskasvanud inimene ma siis olen“, kui mul lubasid pole.
Samuti on paljud eesmärgid, mida me endale püstitame, teistelt laenatud. Ma vaatan viimasel ajal hämmastusega kõiki finantsblogijaid, kes paari aastaga mitmesajatuhandesed portfellid kokku kühveldavad, et no, kas peaks ka samamoodi suutma? Siis tuleb mõistus pähe, et elamiseks peab ka aega jätma ning portfelli kasvu kiirus ei ole see, mis sind tõeliselt õnnelikuks teeb, olulised on hoopis potentsiaalsed võimalused, mis sellega kaasnevad.
Paljud inimesed laenavad oma eesmärke teiste inimeste Instagrami või Facebooki postitustest – ägedad hetked, mille puhul tekib tunne, et "ma tahaks ka seal olla". Pilt võib aga olla petlik ja sageli ei huvita meid see konkreetne hetk, vaid tunne, mis kaasneb – tuntus, tunnustus, puhkus või nauding. Neid emotsioone saab enda jaoks tekitada aga väga mitmel moel.
Ma arvan, et kui ma oleks viis aastat tagasi tublim olnud eesmärkide püstitamisel, siis ma naeraks hetkel neid lugedes kõva häälega, sest minu võimekus tulevikku ette näha või üldse asjade mastaapi ette kujutada oli siis hoopis teistsugune. Näiteks ma unistasin siis, et vau, ühel hetkel on portfell 10 000 eurot suur!
See tundus nii üüratult suur raha, mida ma oma pangakontol polnud kunagi varem näinud ja oli selle hetke õpetajapalka vaadates umbes pooleteise aasta sissetulek. Samas sellest vaid kaks aastat hiljem läksin ja maksin notaris 20 000 eurot esimese üürikorteri eest. Ma kunagi ammu panin unistustesse kirja soovi, et võiksin kirjutada raamatu, aga sel hetkel ei kujutanud ma üldse ette, et see raamat, mis trükki läheb, pole ilukirjandus, mis tollal mõttes mõlkus, vaid räägib üldse investeerimisest.
Kui ma praegu üritan eesmärke paika panna järgmiseks viieks aastaks, siis on see päris keeruline. Ma usun, et ma olen teinud miskit või jõudnud kuskile hoopis teise kohta, kui praegu oskan ette kujutada. See ei ole ju aga tingimata halb, äkki ma lihtsalt ei oska hetkel nii loominguline olla, kui vaja oleks.
Jah, mul on mõned suured plaanid, et mis võiks tehtud saada, näiteks lõpuks akadeemilise haridustee otste kokku tõmbamine, paari äriidee käivitamine, mõned soovid enesearengus, finantsvabaduse lõplik vormistamine jne. Panen muidugi kirja portfellieesmärke ja muid selliseid, aga pigem indikatsioonina sellest, et kui palju ma plaanin pühenduda, mitte finišijoonena, mis kindlasti peaks ületatud saama.
Samas, see inimene, kes neid eesmärke täitma peaks, võib juba paari aasta pärast mõelda elust ja universumist hoopis teistmoodi – äkki talle ei ole need samad eesmärgid enam üldse olulised? Äkki ta tahab hoopis teisi asju saavutada?
Iga eesmärgi puhul, mida hetkel kirja panen, mõtlen nüüd hoopis sellistele küsimustele:
- Mis on mu elus teistmoodi, kui eesmärk jääb täitmata?
- Mida ma peaksin tegema teistmoodi kui täna, et eesmärk täidetud saaks?
- Mille põhjal ma otsustan, et see eesmärk tuleb „maha kanda“, st jääb täitmata?
Ei ole ühte ja õiget viisi, kuidas olla õnnelik või edukas. Viimaste aastate jooksul olen tutvunud meeletult paljude ägedate inimestega, kes kõik on omamoodi säravad ja tegusad. Mis on mind küll nendega kokku viinud – seesama investeerimise valdkond, mille kohta ma 5a tagasi kindlasti ei uskunud, et sellest võiks üldse kuidagi minu töö, leib või põhitegevus saada.
Selliste ägedate inimeste kõrval on hea ka tulevikuks eesmärke püstitada, sest nad kõik teevad omamoodi põnevaid ja inspireerivaid asju ja patt oleks ju ise vähem tegus olla. Ma igastahes arvan, et minevikumina oleks praegu tulevikku vaadates täitsa rahul. Loodan, et tulevikumina on ka vähemalt sama tubli edaspidi.
Blogipostitus uuendatud 23.08.2022
Loe ka neid postitusi
Kommentaarid
Palju õnne, hea lugemine oli!
Lugesin aint esimese rea ja tulin siia alla käbe kommenteerima, et palju õnne ja kus õhtul pikk laud on?
Nüüd lähen üles tagasi ja loen edasi.
Okei, lugesin läbi. Kas teid on Isepankuri blogi bossiga sama hallasääsk hammustanud? Päris kõvasti tuleb heitti viimasel ajal: kokkuvõtted on kõigil igavad, eesmärgid on kakad, strateegia on kõigil sama, portaalid on samad jne.
Ma saan aru, et te olete mingi turboga kõigil ees ära pannud ja nüüd on rohkem aega filosofeerida, aga kunagi olite ju samal pulgal. Panite arutult üle võlli, et 2 kopikat siit ja 4 sealt kokku hoida. See on normaalne. Algus ongi rets, aga edasi läheb lebomaks ja siis võib muidugi rääkida, et “mis siin ikka igakuiselt sente kokku rehkendada, keegi nagunii lugeda ei viitsi” ja “elu on ikka tegelt elamiseks ka”.
Vastused
Minu meelest ei olnud üldse heiti, palju positiivsust hoopis, ei tasu stressi tunda selle üle, et millised eesmärgid olema “peaksid”, või mida teised teevad 🙂 Tee nii nagu endale meeldib ja tuju hea on. Mingi aeg tuleb täisauruga panna ja mingi aeg saab vabamalt võtta.
Jep, just see su viimane lause on nagu Kelly viimane rennitrikk – kuldaväärt!
Kristi aitäh selle värskendava lugemise eest!
Ma olen oma loomuselt üsna püsimatu, alati tahan kõike ja korraga ja kindlasti rohkem kui naabril ja kui sõber sai, saan mina ka. Ma nii releitisin maratoni jooksu punkti juures. Ahmisin õhku, vehkisin kätega: “Mina kaaa!”
Ma võin rühmatrennides tund aega kaasa teha, kuid jooksja ma ei ole. Kuigi nii väga tahaks ka pilti enda instasse, kus ma medalit näpu vahel hoian, rahulolev muie näos, teised mulle südameid loopides ja kadestades. Nagu mina kadestan teisi maratoni lõpetajaid.
Kuid krt, keda ma petan.. Ma ei viitsi isegi linnaliini bussi peale joosta. Lasen sel minna, ootan 15 minutit järgmist, naudin Eesti ilma.
Tunnen ise, kuidas vanusega järjest rohkem on suva, mida teised ikka minust arvavad. Elada tuleb endale, enda vastu tuleb olla hea. Ja mul on väga hea meel käia enda rühmatrennides ja sellest mille piisab 🙂
Vastused
Tere, Julia!
😀 Ma samastun selle linnaliini bussile jooksmise asjaga väga.
Nii hea, et igaüks oma leiab. Mul on alati hea meel kui linnaliinikas eest ära läheb ja järgmiseni aega on, tekib võistlusmoment, et ehk jõuan siis jala kiiremini ja kui ka ei jõua, saan vähemalt värskes õhus jalutuskäigu.
Aga peaasi, et liiga leboks ja mugavustsooni ei lähe, elustiiliinflatsioon jne. Eesmärke natuke uuendada ja uuesti täie hooga edasi!
Ma just aasta tagasi ostsin endale koju tiibklaveri. Mitte eriti hästi viisi pidava 45+ vanuse sinikraena täiesti ebapraktiline ost. On vähe lootust, et minust mingi muusikakooli õpilane saab, ometi pole ma aasta hiljem seda kulukat ostu kahetsenud. Üles kasvanud üdini musikaalse pere ebamusikaalse lapsena olen vanas eas ikkagi veidral moel ringiga klassikalise muusika juurde tagasi jõudnud. Mängin lihtasamaid lugusid ja käin siiani lihtsalt hardusega silitamas seda pilli.Imed sünnivad vahel ja uskumatumad unistused täituvad.
Vastused
Tere, Liivi! Ega lõppkokkuvõttes raha tuleb muidugi säästa ja investeerida, aga lõppeesmärk ongi ju selles, et selle rahaga oma elu paremaks teha. Ja kui see tiibklaver elu paremaks teeb, siis on ju raha hästi kulutatud!
Lisa kommentaar
Liitu meililistiga
Olulise info saamiseks liitu meililistiga!
Sildid
Kristi investeerib OÜ
Reg. kood: 14753252
Sõpruse pst 44-32, Tallinn, Harjumaa, 10620
Üldine kontaktinfo:
Kristi Saare
e-mail: kristi [at] kristiinvesteerib.ee
telefon: 555 88 178
Käesoleval veebilehel kirjeldatu on minu isiklik kogemus investeerimismaailmas - tegemist ei ole investeerimisnõuga ning ükski kajastatud tehing või tegevus ei ole ostusoovitus.
Veebilehe sisu on meelelahutusliku ja informatiivse sisuga ning ei tohiks kunagi olla aluseks ühegi otsuse tegemiseks. Tee kõik oma finantsotsused vastavalt oma riskitasemele ja isikliku portfelli analüüsile. Tootlikke investeeringuid!
© 2016-2023 Kristi investeerib OÜ
Väga tore postitus. Palju õnne sünnipäevaks! 🙂