Vaevu olin jõudnud eelmise blogipostituse lõpetada, kus tegin ülevaate sellest, et alustada saab üha väiksemate summadega, kui hakkas siit-sealt tulema taaskord kurtmist, et appi-appi, no mis mõtet on väikeste summadega üldse alustada ja sente veeretada. Sedasama kurtmist on kuulda olnud ka varem ja ma ausalt ei saa päris hästi aru, milles selle idee juur on, kas rumaluses või pahatahtlikkuses või nende kombinatsioonis, aga tundub, et teema tuleb ette võtta.
On palju valdkondi, kus kõik inimesed on eksperdid – näiteks hariduses, meditsiinis ja üllatus-üllatus ka rahatarkuses, sest, noh, kõik on koolis käinud, külmetust läbi elanud ja raha rahakotis omanud. See, et mitmed nendest ekspertidest valdkonnast laiemat ülevaadet ei oma, ei takista neid agressiivselt arvamust avaldamast ja praktikutega, kes päriselt tegutsevad, mitte nõustumast.
Kas kujutaksite ette, et annaksime inimestele nõu teistes valkondades samamoodi nagu investeerimisega alustamisel? Nõu, et “pole mõtet 10 euroga investeerimisest alustada, nii miljonäriks ei saa” või, et “mis sa säästad ja alustad rahulikult, kogu raha kohe kuuma start-up’i/krüptosse/vms kõrge riskiga investeeringusse”, kõlaks teistes valdkondades umbes nii:
Kõlab absurdsena eks? Aga millegipärast ikka veel tambitakse sedasama argumenti investeerimisel, et mis mõtet on väikeste summadega alustada, siht peab olema kohe miljonäriks ja rikkaks, kohe 100% kasvu, kohe kõike ja korraga. Ja see on täiesti garanteeritud ehmatus, mis alustajaid minema peletab, sest siinkohal on hea näide haridusvallast – kui sa inimesele sisendad piisavalt kaua, et tema kindlasti hakkama ei saa millegagi, siis ta lõpuks ka täidab su ootused.
Teate, et hariduses on üks soovitus uues klassis tunde andma hakates teha selline ülesanne esimeseks, mille eest saaks kõikidele panna viied hindeks? Positiivne algus annab motivatsiooni ja julgust edasi pingutada selle asemel, et kohe alguses sisestada lootusetust, et midagi on raske ja ületamatu.
Kuidas siis nende väikeste summadega on?
1. Sinu alguspunkt ei piira sinu võimalikku lõppeesmärki.
See, et sa alustad praegu väikeste summadega ei tähenda, et need summad peaksid alatiseks väikeseks jääma. Mina samamoodi, nagu väga mitmed meil hetkel aktiivselt sõna võtvad väikeinvestorid, olen päriselt ka alustanud väikeste summadega – sellesama näiteks 10 euroga. Minu esimene investeering 2012. aastal oligi ühte laenu 10 eurot. Ja seda pärast päris pikka aega mõtisklemist, et investeerimine ongi nii suur ja keeruline ja võimatu ja ma olengi lihtsalt liiga vaene, et üldse kunagi alustada!
Ja esimene investeerimistulu paar kuud hiljem oli umbes 60 senti ja ma olingi selle üle õnnelik! Kui keegi sel hetkel oleks öelnud, et juba paari aasta pärast ületab portfell alustuseks 10 000 euro piiri, siis ma oleks ausalt sellele inimesele näkku naernud, sest see tundus sel hetkel nii suur raha (pea 2 täisaasta õpetaja netopalk). Väga hea, et ma sel hetkel ei pidanud lugema seda, et alustamine on täiesti mõttetu, olekski äkki uskuma jäänud!
2. Portfellikasv ja õppimine käivad käsikäes.
On paratamatu, et kohe alguses kõike ei oska. Lihtsalt investeerimismaailm on nii lai, instrumente nii palju, kogu aeg tuleb uusi asju peale ning lihtsalt võimatu on kohe kõike selgeks õppida. Ma isegi soovitan oma koolitustel, et ei tasuks kohe kõike alguses ära õppida, sest see on kiirtee analüüsihalvatuse juurde, kus lõpuks ei suudagi midagi teha, sest ei suuda ideaalset investeeringut välja valida ja kaotushirm läheb nii suureks. Ma õpin igapäevaselt siiamaani erinevaid nüansse juurde ja ei usu, et kunagi kõik päriselt selgeks saab. Väikeste summadega alustades on ka kaotushirm väiksem ja esimesed õppetunnid ei ole nii valusad.
Kuigi muidugi on väga ägedaid investeeringuid, millega saab agressiivselt panustades teha supertootluseid, siis ilma kogemuseta on võimalik kogu portfell ka väga kiirelt õhku lasta. Seega on mul väga hea meel, et me oleme jõudnud nii kaugele, et kui keegi küsib mõne alustamise küsimuse, siis reeglina saab ta päris mõistlikku tagasisidet juba – säästa, tõsta sissetulekut, alusta maksusoodustusega 3. sambast, sealt edasi hajuta riske ühes-teises-kolmandas varaklassis, mitte “panusta kasiinos mustale”.
3. Kõik ei (pea tahtma) saa(da) rikkaks.
See on võibolla Eesti kui areneva väikeriigi fetiš mõnes mõttes, aga see mõte, et kõik peaksid saama kohe ja ruttu rikkaks on lihtsalt… ebaloogiline. Esiteks, nii kaua, kuni me oleme sellises ühiskonnakorralduses nagu praegu, tundub matemaatiliselt võimatu, et kõik korraga rikkaks miljonäriks saaksid. Teiseks, päriselt ka, igaüks ei peagi tahtma miljonäriks saada. Lugesin ühest rahatarkuse koolituste müügikirjast, et “kes tahab olla tavaline keskpärane inimene?”… ja tavalise keskpärase inimesena tundus see päris solvav.
Täiesti okei on olla tuhandär või kümnetuhandär või misiganes ühikus see rahaportfell on, sest iga number on parem kui palgapäevast palgapäevani või, veelgi hullem, võlgades elamine. Mul on hea meel iga inimese üle, kes investeerida tahab, aga finantsvabadus/rikkus vms suur eesmärk ei tule niisama passiivselt, vaid siiski tubli tööga. Kes soovib võtta vabamalt, investeerida vaikse kõrvaltegevusena ja oma elu niisama elada, lasku käia, tundub väga kummaline seda soovi kuidagi kritiseerida.
4. Rahasummast olulisem on mõtteviisi muutus.
Kui investeerimine seisaks ainult raha olemasolu taga, siis peaksid kõik vähemalt keskmist või sellest kõrgemat palka teenivad inimesed investeerima. Loogiline ju, raha on olemas? Praktikas on investoreid kordades vähem, sest peamiseks takistuseks on pigem usk, julgus peale hakata ja mõtteviisis. See tähendab, et esimene liigutus investeerimiseks on kuskil mujal kui ainult x rahasumma mängu panekus.
Peab toimuma muutus selles, kuidas sa mõtled – et hakkad nägema raha kui tööriista, mida saad enda heaks tööle panna, et suudad oma igapäevategevuse korraldada nii, et sul jääb raha üle, mida ei pea esmavajaduste katmiseks kasutama ja sul tekib julgus võtta kasvõi väikest riski. Kui see on juba tehtud, siis alles seejärel hakkavad reeglina kõrvalt jooksma muud mõtted – alustada ettevõttega, suurendada agressiivselt sissetulekut, keskenduda mõnele varaklassile jne. Ei saa astuda ühte sammu enne teist.
5. Vahet pole, kui kiiresti oma eesmärkideni jõuad, peaasi, et ise rahul oled.
Samamoodi, kui mõnikord räägitakse investeerimisbuumist (kuigi meil reaalsetes numbrites investeerivad mõned kümned tuhanded inimesed), siis ka finantsvabadusest räägitakse justkui nii, nagu kõik plaanivad saada (ja saavad kohe-kohe) finantsvabaks. Tasuks siinkohal väikene reaalsuskontroll teha – see, et meil on käputäis blogijaid, kes oma kogemusi jagavad, on väga väga kaugel mingisugusest üldistatavast valimisuurusest.
Reaalne elu enamikule inimestele on see, et suure osa elust tulevad nad palgapäevast palgapäevani ots otsaga kokku ning pensionieas on elu veelgi mustemates toonides. Kui sa jõuad oma portfelli- või finantsvabaduse eesmärgini isegi alles vanuses 65, siis on see jätkuvalt super! Su rahasjad on kordades paremas seisus kui keskmisel inimesel ja saad statistiliselt oma portfellitulu nautida veel järgmised 20 aastat! Kui oled sihiks pannud eesmärgi pensionile minna vanuses 50 ja jõuad sinna vanuses 55, siis tasub meelde tuletada, et see on jätkuvalt meeletult suur saavutus, mitte läbikukkumine võrreldes teistega, kes varem said!
Väikeseks meeldetuletuseks:
Pole vahet kui väikeste summadega sa alustad, aja möödudes ja teadmiste kogunedes kasvavad ka need summad ilmselt suuremaks kui oskad alguses ette kujutada.
Blogipostitus uuendatud 26.08.2022
Väikeste summadega investeerimine on liiga kulukas, haldustasude mõttes. Kasvukontol näiteks on haldustasu ja müügitehingu tasu suisa 11 eurot. Kui vähemalt tuhat eurot aastas kõrvale panna ei saa, siis pole mõtet investeerida ja pankureid nuumata.
Kahju, et artikli lugemisest sulle kasu ei olnud. On ka investeerimisvõimalusi, mille haldustasud ei ole nii hammustavad millega võib ka algust teha.
Aga millised oleksid need võimalused, kus oleks mõistlik pisikeste summadega alustada? Ise mõtlesin algul kasvukonto peale, aga kui seal tõesti 1000 euroni mitte jõudes see mõistlik pole, siis mõtlen vist ümber.
Kolmas sammas on tasudelt optimaalsem palgatöötajale pluss väga suure mõjuga tulumaksutagastus. (Tasudeta otseselt on ühisrahastus või balti üksikaktsiad, aga see riskantsem ja eeldab rohkem tegelemist).
Kristilt väga hea postitus!
Tahaksin siia lisada, et igal investeeringul on oma horisont ja nagu üürikorteri ostmiseks tuleb esmal teha erinevaid kulutusi (kas või näiteks notaris ümberregistreerimine), siis ei saa eeldada, et päevast 1 peaks ettevõtmine kasumis olema. Investeerimisega käibki kaasas risk ja sinna ei ole midagi teha.
Mis puutub Kasvukontosse, siis minul just jookseb selline väikene konto, kuhu on ca pooleteise aastaga kogunenud natukene üle 1000 euro. Kasum sealjuures 100+ eurot, mis võimaldaks 11 eurose tehingutasukulu ära katta ja mullegi kasumit jätta. Aga ma ei kavatse seda investeeringut järgmise mitme aasta jooksul müüa, seega portfell kasvab, kuid summa tehingutasuna sellesse ivnesteeringusse väheneb.
Jah, õige tähelepanek. Samas just seal tuleb portfelli suurus mängu – kui väga vähe raha, siis venitaks vb napilt üürika välja, aga ei kannataks mitu kuud miinust joosta (enda korterite põhjal, 2 kuud jookseb miinust enne kui sissepandud sisustuskulud saab nulli), seda ei tasu ära unustada.
Nii hea postitus! Natuke ju see äärmuslik suhtumine ka muudes valdkonades ongi, et kui joosta, siis kohe maraton ja muud taolised ilmingud, mis jäävad enamasti hoogtööprojektiks või kiireks käegalöömiseks (sest ei osata muuta elustiili, vaid suudetaksegi ette võtta vaid lühiajalisi projekte). Ja see keskpärase inimese “müügiargument”… Issand, kui häiriv – põhimõtteliselt me kõik oleme keskpärased inimesed. Jube väsitav – ja tõenäoliselt viljatu – on taga ajada mingit erakordsust, kui selle ainus motivaator on ego.
Kirjutasin Finantsvabaduse FB gruppi ja kirjutan siia ka, et ma alustasin 10€’ga umbes 6 aastat tagasi.
Nüüd on portfell üle 33 000 euro.
Eesmärk pole otseselt rikkaks saada, vaid teenida piisavalt passiivselt nii palju lisa sissetulekut, et tööl poleks vaja enam otseselt käia.
> Minu esimene investeering 2012. aastal oligi ühte laenu 10 eurot.
> Ja esimene investeerimistulu paar kuud hiljem oli umbes 60 senti ja ma olingi selle üle õnnelik!
No mis nii viga investeerida, kui p.a kasum juba esimeselt investeeringult 36% p.a (0.6/10*12/2) 🙂
Lühiajalised laenud makstakse kiiresti tagasi, amortiseeriva graafikuga päris nii hea tulemus ei ole, et intressi lihtsalt 12x korrutad ja tootluse saad 🙂
Ja lisaks on veel ka blogi kell vale: February 24, 2020 at 12:17 am
Postitus sai tehtud 00:45! 😀
Kust sa tead, mis ajatsoonis mu blogi elab 😉
Sa ei pea investeerima finantsinstrumentidesse. Mõned investeerivad väikese tiraažiga 2 EUR, hõbe- kuldmünte, kunstiteosed, postmargid jms ja loodavad hinnatõusule. Sa pead valdkonna endale selgeks tegema ja siis tuleb tulu ka.
Tere, Urmas!
Jah, müntidesse investeerivaid inimesi on ka mul tutvusringkonnas – inimesed aga just alahindavad seda, et kui palju teadmisi vaja on seal edukas olemiseks (samamoodi nagu kunst, veinid jne). Ajal on ka oma kulu – pead suutma oma õppimisele kulunud ajaga piisavalt väärtust tekitada, et see ära tasuks.
Investeerida on alati mõtet niikaua kuni hingad,sest see hoiab vanul päevil ka pliiatsi terava nagu ristsõnad.Väikselt ja pidevalt kogu aeg.Kuhu maani edened see polegi oluline.Las pere nooremad investeerivad edasi ja andku neile mõistust esivanemate panust mitte huugama panna mesijuttude peale.Ise sain LHV`s natuke aega tagasi tagatiskonto võimenduse selgeks ja nüüd mässan kasvukontoga 3 nädalat juba.Hetkel on kõik punane, peab vist pohli hakkama korjama,et rohkem aimu saada mis värk on :).Kristi,Sa ajad õiget asja.Jätka samas vaimus,sest investoreid tuleb nüüd robinal juurde.Kõik me vajame juhendamist kuidas väikse rahaga oma äbrid ära kolistada.Ootaks huviga kuidas Sina võimendad omi asju!
Ma soovitaks just algajatel investeerida millessegi, mis kohe tagasi pritsima hakkab. See annab kõva motika paugu (mitte mootorratta õnnetuse, vaid motivatsiooni sutsaka), kui näed, et vaikselt hakkab oligarhi tiitel külge tikkuma ja iga päev/kuu intressi tuleb. Mingisse kullakangi raha panna… nooo, ma ei tea. Võibolla on turvaline, aga see ei tekita kindlasti tunnet, et saad higivaba rahavooga pihta. Just seda on vaja, et tekiks edasi pingutamise soov ja vere maitse suhu tuleks. Miks ma parema meelega raha üürikorterisse panen ja mitte startappi? Täpselt samal põhjusel: üürikas hakkab iga kuu plekki koju tooma, startapp teeb aga v-o 5a pärast sind kröösuseks. Ja minu eesmärk on oma kulud ära katta, seega vajan tihedalt tulevat intressi.
PS. Mina ei ole kunagi varjanud, et investeerin just miljokaks saamise tõttu. Aga ma peangi asju suuremalt tegema, et see mu jälitajaid ja lugejaid puudutaks.
Olulise info saamiseks liitu meililistiga!
Kristi investeerib OÜ
Reg. kood: 14753252
Sõpruse pst 44-32, Tallinn, Harjumaa, 10620
Üldine kontaktinfo:
Kristi Saare
e-mail: kristi [at] kristiinvesteerib.ee
telefon: 555 88 178
Käesoleval veebilehel kirjeldatu on minu isiklik kogemus investeerimismaailmas - tegemist ei ole investeerimisnõuga ning ükski kajastatud tehing või tegevus ei ole ostusoovitus.
Veebilehe sisu on meelelahutusliku ja informatiivse sisuga ning ei tohiks kunagi olla aluseks ühegi otsuse tegemiseks. Tee kõik oma finantsotsused vastavalt oma riskitasemele ja isikliku portfelli analüüsile. Tootlikke investeeringuid!
© 2016-2024 Kristi investeerib OÜ
Arvatavasti parim postitus seni, kiidan! Ei ole minulgi plaani miljonäriks saada, aga oma elu saab ka vaikselt-väikselt investeerides ikka oluliselt mugavamaks teha küll.