Kuidas õpetada lastele rahatarkust?

Kuidas õpetada lastele rahatarkust?

Lapsevanemad tahavad oma lastele alati head haridust, mis aitaks neil elus hästi hakkama saada. Kõikide elus õpitavate teadmiste hulgast on ühed praktilisemad ilmselt aga finantsteadmised, sest kasutame neid pea igapäevaselt ning selles vallas teadmiste puudumine tekitab ellu päris palju stressi ja vaeva. Kahjuks aga ei ole Eestis kohustuslikus vormis majandusõpet ei põhi- ega keskkoolis, ehk on täiesti võimalik lõpetada 12 aastat kooliteed ilma, et rahaasjadega sina peale oleks saadud. Kust ja kuidas võiksid need oskused siis tulla?

Olles viimaste aastate jooksul umbes 1000 koolitunni jagu keskkooliõpilastele suuremaid ja väiksemaid majandustarkuseid tutvustanud olen jõudnud üpriski sarnasele järeldusele sellega, mida näitavad Eesti rahva finantstarkust uurivad küsimustikud – oleme teoorias pigem tugevad aga finantsteadmiste rakendamises pigem ebakindlad ja ei oska olemasolevat teoreetilist baasi oma hetkeolukorraga seostada. Sageli on selle taga väga suur kogus kodus täiesti puutumata jäänud vestlusteemasid, mis sageli viib enamasti gümnaasiumiõpilasi selliste “Nii saab ka?!” stiilis heureka-momentideni.

Seega olen ka koolitundides üha rohkem igasuguste praktiliste katsetuste ja klassiarutelude poole liikunud, et õpilastel tekiks tunne, et päriselt ka – mul lähebki seda oma elus vaja. Selliste praktilise harjutuste võlu seisneb aga selles, et väga lihtsalt saavad siin ka lapsevanemad järjekindlalt oma laste finantsteadmiste baasi tugevdada. Tooksingi välja mõned olulisemad mõtteküsimused, millega saab püsivalt tegeleda. Seekord keskenduksin pigem noorematele lastele – kuni põhikooli lõpuni, gümnasistidest tuleb kunagi vast pikem jutt.

Raha on eesti kodudes tabuteema

Kümne aasta jooksul, mil olen majandust õpetanud, olen igal aastal küsinud õpilastelt, kui mitmed neist teavad umbes-täpses suurusjärgus, kui palju nende vanemad palka saavad. Siiamaani on käsi tõusnud kokku kaks (ühe lapse ema oli raamatupidaja ning teisel õpetaja). Asi polegi niivõrd selles, et noor peaks väga täpselt oma vanemate sissetulekuga kursis olema, aga sellisel tasemel teadmatus näitab suuresti seda, et noortele on selgelt jõudnud kohale vihje, et rahast ei räägita.

Miks ei räägita? See on juba keerulisem küsimus. Sageli on siin taga vanemate enda ebakindlus – kas ei olda oma finantsilise seisuga rahul, ei osata teemale kuidagi läheneda või on neil endal (lapsepõlvest) jäänud sisse mingid rahaga seotud hirmud ja harjumused.

1. Teadvusta raha igapäevases elus

Rahast on võimalik hakata rääkima juba väga väikeste lastega. Siinkohal pole olulised üldse summad eurodes või täpsemad detailid, vaid lihtsalt selle tunnistamine, et raha on elu üks osa. Lihtsad võimalused – näiteks kui maksad mõnda arvet, siis ütled lapsele, et maksad praegu telefoniarvet (vanema lapsega saab siin juba edasi arutleda telefoni kasutamisest ja selle kulu suurusest ja paljust muust).

Lisaks on võimalus näiteks mängida poodi, aidata lapsel poes sente kokku lugeda, kirjutada eelarvet nii, et laps seda näeb ja, et on võimalik selgitada, mis eelarve üldse on jne. Idee on lihtne – raha ei ole midagi sellist, mis on nurga taga ja salajane asi, millega ema-isa tegelevad õhtul, siis kui lapsed magama lähevad, ning ühel hetkel hakkab kuskilt müstilisest kohast tulema taskuraha.

2. Ära kanna oma negatiivseid emotsioone üle

Rahaline seis ei pruugi alati olla kõige parem, ent arved on vaja maksta ja kohustused täita. Selline stress kumab väga selgelt olekust ja tegevustest läbi ning lapseni jõuavad üldiselt kurjad isa-ema sosistamised ja nähvamised, et “Raha ei ole!” ja “Raha on otsas!” ning “Jälle sa tahad mingit jama, me peame selle nimel ju pikalt tööd tegema!”.

Ehk lõpuks õpivad lapsed pigem mitte küsima, sest ilmselt saadakse nende peale kurjaks ning päris kindel on see, et neile on jagatud ellu kaasa päris märkimisväärne kogus rahaga seotud negatiivseid emotsioone. Kasuta pigem võimalust ära, et rahulikult selgitada, miks ja kuidas tuleks teha valikuid, mille peale raha kulutada ning kuidas tekib vahest olukord, et igapäevaseks kulutamiseks raha ei ole.

3. Luba lapsel kogeda omaenda raha

Taskuraha on päris emotsionaalselt laetud teema. On neid, kes usuvad, et taskuraha ei tohiks üldse anda. On neid, kes usuvad, et heade hinnete eest ei tohi lisaraha anda, neid, kelle meelest peaks toa koristamise eest raha andma ja kümneid vahepealseid variante. Siiski, sõltumata sellest, millise loogikaga taskuraha välja annad, tuleb minu arvates siiski mingi kogus raha vähemalt põhikooli jõudnud noorele igakuiselt anda, et ta tunnetaks päris raha väärtust.

Isegi kui ta kulutab selle snäki ja joogi peale, siis on tal ikka see tunne käes, et kui raha otsa saab, siis enne järgmist ‘palgapäeva’ pole võimalik rohkem midagi osta. Muidugi on mõistlik nn perepank luua, et julgustada last osa raha säästma ning sellele mingit ‘intressi’ maksta, et kasvu oleks ka tunda.

4. Räägi asjade päris hinnast

Ma olen sageli päris üllatunud, kui kauged osad noored on mingite asjade maksumusest. Asi pole siinkohal sendi täpsusega mingite hindade teadmises, vaid isegi mingi suurusjärgu paika panekus. Miks ei võiks laps teada, kui palju läks maksma poes toidukorv, kui suur on tema igakuine telefoniarve või millise hinnaga said ostetud uued sokid? Mulle tundub, et sageli ei räägita päris numbritest seetõttu, et kardetakse, et laps räägib selle info kuskil välja, aga no mida keegi sellega ikka teeb, kui ta teada saab, et teisel on 8 eurone telefonipakett?

Ja isegi, kui laps seda kellelegi räägib, siis ega sellest pole ju ka midagi. Küll on aga sellisest päris summadest rääkimisest ääretult palju kasu esiteks mastaabitunnetuse tekitamisel, et palju asjad üldiselt maksavad ning teiseks väärtustunnetuse tekitamisel, et kui palju mingi rahasumma eest mingeid asju üldse saab.

5. Kaasa laps planeerimisse

Kuna eelarve ja rahaplaneerimine on mõlemad need teemad, mille rakendamisega täiskasvanuelus hätta jäädakse, siis mida varem planeerimist harjutada, seda parem. Kõige lihtsam on seda teha näiteks poenimekirjaga. Näiteks, arutades läbi, et mida üldse õhtuks süüa teha. Siis teete koos ostunimekirja ning lasete poes olles lastel valida, millise kujuga makaronid neile meeldivad (ja saate arutada, miks nad on erineva hinnaga) ning näitate, milline on korvi sattunud kõige kallim toiduaine (saate arutleda, miks just see asi kõikidest teistest kallim on).

Samamoodi on võimalik teatud vanusest planeerida ka terve pere suuremaid plaane – näiteks, kui lapse tuba remonditakse, siis võiks kaasata ta mõttetegevusse või uusi lauanõusid valides lubada tal poes hindade üle arutleda, et miks on sinine taldrik valgest kallim ja kas see vahe on õigustatud. Igapäevaselt on mitmeid erinevaid võimalusi praktilisi rahateemasid arutleda – lihtsalt täiskasvanud on nii harjunud kiirustades otsuste tegemisega, et ei tulda selle pealegi, et kõrvalt, lapse pilgu läbi, tekivad need otsused justkui tühjast õhust.

6. Pane tähele, mis lugusid lapsele räägid

Mis sa arvad, mida enamik lapsi oma vanemate ülemuste kohta kuulevad? Tõenäoliselt seda, et ülemus ei taha palka maksta, muidu kiusab ja oh, kui ta ise peaks seda sama tööd tegema, siis ta ei saaks kindlasti hakkama. Mida aga laps sellest loost kuuleb? Et keegi kiusab tema ema-isa, keegi, kellel on raha, ei taha seda tema vanematega jagada ning ausalt, ta tundub päris nõme.

Ka näiteks meie rahvakultuuris on päris palju sellise tonaalsusega lugusid, et vaene, aga nutikas talupoeg saavutab võidu kurja ja ihne mõisniku üle. Tuleb tähele panna, mida nende lugudega õpitakse. Kui me tahame, et laps õpiks mõistma raha kui töövahendit, plaanima head rahakasutust ka tulevikus, et tal oleks ettevõtlik meel ja palju muud, siis need lood teda sellisele teele ei aita. Väga paljudel inimestel on just lapsepõlvest sisse kulunud see arvamus, et vaene inimene on suurema tõenäosusega ka rohkem hea. See pole aga pikemal mõtlemisel tegelikult üldse loogiline.

7. Käitu oma sõnade järgi

Lapsed õpivad väga palju eeskujude järgi ning muidugi päev-päevalt näevad nad oma vanemate tegevust kõige rohkem. Seetõttu on finantstarkust ka omamoodi raske edasi anda – pead kogu aeg kõrvaltvaates ka päriselt oma jutuga samasugust elu elama.

Kui räägid lapsele, et raha tuleb säästa, siis tee seda ka ise. Kui räägid ettevõtlikkuse vaimust, siis leia ise ka endale kõrvalprojekt. Kui räägid lapsele, et kommidele ja tühjale-tähjale ei tasu raha kulutada, siis jäta ka ise nänn poes korvi panemata. Kui räägid hea töökoha otsimise vajalikkusest, siis vaata ka enda töösituatsioon üle, selle asemel, et kodus selle üle kurta.

Selle asemel, et illustreerida “käitu minu sõnade, mitte minu tegude järgi” stereotüüpi, ole pigem see inimene, kes “elab seda, mida usub”. Ehk, mida rohkem laps näeb sind igasuguseid asju ise tegemas ja mida rohkem sa oma tegevusi selgitad, seda rohkem jääb neid õppetunde ka külge.

Millised on sinu rahast mõtlemise mustrid?

T. Harv Eker on siin heaks inspiratsiooniks. Ta on päris palju kirjutanud rahalistest mõttemustritest ja nende muutmisest ja olengi siinkohal veidi temalt spikerdanud ja natukene ise juurde lisanud. Mõtle järgnevatele lausetele ning sellele, kas sina nõustud sellega või mitte. Ning siis mõtle, mida teised sh sinu laps väljaspoolt vaadates näevad – kas elad seda, mida usud?

  • Kontrollin 100% oma rahalist olukorda ja saan seda vajadusel muuta;

  • mõtlen pigem sellele, kuidas sissetulekut suurendada kui muretsen oma kulude pärast;

  • mul on pidevalt uusi mõtteid, kuidas oma sissetulekut suurendada;

  • usun, et rikkad inimesed on sinna jõudnud raske töö ja pingutamisega;

  • tunnen ennast mugavalt rahast ja investeeringutest rääkides.

Lastele rahatarkuse jagamisel aitavad sind Bodo Schäferi raamat "Koer nimega Money" ja Riin Tuttelbergi raamat "Tom õpib rahamängu".

Blogipostitus uuendatud 10.08.2022

Kommentaarid

Audio-v

Aitähh Kristi heade mõtete eest.

K

Uurisin mõned aastad tagasi oma magistritöös Eesti noorte finantskirjaoskuse taset ning selle sõltuvust sellest, kas koolis oli majandus- või ettevõtlusõpe või mitte. Uuring toimus gümnaasiumiastmes. Nagu oli arvata, oli loomulikult tase kõrgem koolides või õpilaste hulgas, kus toimus mingis vormis majandusõpe.
Järeldus täpselt sama – tuleks muuta see kohustuslikuks kindlasti gümnaasiumiastmes, soovitavalt juba ka põhikooli kolmandas astmes.
Noorte finantskirjaoskuse taseme tõstmine on väga oluline, niisamuti ettevõtluse põhitõdede jagamine, et noor siis saaks ise edasi otsustada, kas temas on potentsiaali hakata ettevõtjaks või mitte. Teadmised mööda külge maha ei jookse.

Epp

Tegelikult kõige kurvem on see, et rahaga toime tulemine on niivõrd suur probleem, et rahatarkus on täiesti puudu enamikel elanikel .. Sealt tulevad ka need võlgnevused ja kõik muud probleemid. On ju meil samas nii palju kasulikke ressursse, kust ammutada infot ja nõuandeid – kas või Minuraha (see riiklik sait) või Financer (https://financer.com/ee/). Peab lootma, et koos lastele õpetamisega võtavad ka vanemad rahatarkuse õppimise endale päevakorda. 🙂

Marko

Mõnes mõttes ei ole jälle kurb, et finantsharidust piisavalt ei ole. Kahtlustaks siinjuures isegi “rikaste” vandenõud “vaeste” vastu. Mille arvelt see “rahaline vabadus” muidu täispurjedes saabuks, kui kõik üliharitud säästjad ja investeerijad oleks :)))
Tahtsin öelda tegelikult, et kogu lugupidamise juures inimesed ei ole võrdsed. Nii nagu mõned traavlid jooksevad kiiremini kui teised, mõned koerad õpivad kordades kiiremini kui teised (pean silmas samu tingimusi), nii on ka mõned inimesed lihtsalt säravamad kui teised. Kommunism üritas küll inimesi (ja Pariisi habemeajamisautomaat meeste lõugu) ühtlustada, aga kummalgi puhul ei tulnud sealt pikemas perspektiivis midagi toredat välja.

Vastused

kristi

Tere, Marko!
Eks muidugi ei ole realistlik, et kõik inimesed finantsvabaduseni jõuavad – lisaks tööle ja distsipliinile on vaja ka natukene õnne lisaks. Siiski, ma arvan, et mingi ABC tasemel rahatarkus (igapäevased finantstooted ja nende kasutamine, säästmisest aru saamine jms) võiksid olla kõikidele kättesaadavad sõltumata muudest võimetest ja elusituatsioonist.

Hannes

Kuidas see nn perepank võiks toimida? Olen ka ise mõelnud, et “laenaks” lastelt 10 ja 8 aastane) selle 60 EUR sünna raha, mis sahtlis niisama seisab (uskumatu tegelikult, omal ajal oli ikka 50 ja 100 EEK ka suur raha). Pank kõlab tõesti parem mõte. Veidi keerulisemaks teeb asja see, et ei ela lastega koos aga eks saab laste emaga läbi arutada.
Mis see intress võiks olla? 1 eur kuu?Protsendi mõttes küll päris kõrge aga ilus ümmargune summa. Või lausa 10 eur paari kuu peale?
Raha üleandmisel vormistad dokumendid ja allkirjad alla? 🙂
Kui veidi fantaseerida – perepank.ee – edasiarendus sellest, kus lapsed saavad käia vaatamas, kuidas nende raha kasvab, mis vanematele laenatud sai ja vanematel ka ülevaade, mis kokkulepe 10 kuud tagasi tehtud sai. 🙂

Vastused

kristi

Tere, Hannes!
Süsteeme erinevaid, aga üldiselt jah makstakse sellist korralikku intressi nt 1-5% kuus, mis tekitab tunde, et “saab midagi ka” isegi väikeste summade puhul. Paljud kasutavad sellist lahendust, et laps peab märkmikku või on nt exceli/drive’i fail kus varasaldo kirjas ja siis intressi juurde lisatakse.

Lisa kommentaar

Kristi investeerib OÜ
Reg. kood: 14753252
Keemia 33b/1-2, Tallinn, Harjumaa, 10616
Üldine kontaktinfo:
Kristi Saare
e-mail: kristi [at] kristiinvesteerib.ee
telefon: 555 88 178

Käesoleval veebilehel kirjeldatu on minu isiklik kogemus investeerimismaailmas - tegemist ei ole investeerimisnõuga ning ükski kajastatud tehing või tegevus ei ole ostusoovitus.

Veebilehe sisu on meelelahutusliku ja informatiivse sisuga ning ei tohiks kunagi olla aluseks ühegi otsuse tegemiseks. Tee kõik oma finantsotsused vastavalt oma riskitasemele ja isikliku portfelli analüüsile. Tootlikke investeeringuid!

© 2016-2022 Kristi investeerib OÜ