Meie kodu lugu
Inimeste oma kodusse jõudmine on alati üks põnev seikluslugu, kus asjad ei lähe alati nii, nagu sooviks, kus kerkib ootamatuid takistusi või muutuvad plaanid üldse pöördeliselt. Seetõttu olengi teistele koduseikluse alustajatele kirja pannud meie kodu leidmise tee ja vahepeal saadud õppetunnid.
Seda postitust kirjutades ma ise ka veel ei usu, et pärast pikka ootamist on päriselt meie oma kodu valmis sissekolimiseks – see oli üks minu suuri unistusi, mille soovisin enne 30. eluaastat ära teha ja sai napilt ka tehtud!
Lugu algas sellest, et elasime pea viiendat aastat mõnusas kahetoalises Kristiine puumaja korteris, mis oli suurepärane välja arvatud see, et see hakkas lihtsalt väikseks jääma. Tegemist oli mõnusa noortele stardikorteriga – hea ligipääsuga ühistranspordile (korterit ostes polnud meil kummalgi juhilube), värskelt remonditud (ei pidanud ise kohe otsast midagi parandama hakkama), läbi kahe korruse planeeringuga (kompenseeris väikest ruutmeetrite arvu) ja oma hoovinurgaga (sai grillida ja sibulat kasvatada).
Selge oli aga see, et kui oli plaan kunagi perelisa saada, siis kuigi hälli jaoks oleks toanurga leidnud, siis lastetuba enam välja poleks võlunud. Lisaks teeme mehega päris palju kodukontoris tööd ja seda oleks lapse kõrvalt juba raske teha, kui eraldi tuba poleks. Ühesõnaga, võtsime pärast nelja aastat korteris elamist tõsisemalt plaani uue kodu otsingud (väljakolimise hetkeks olime korteris elanud 6,5a). Siis läkski kõik keeruliseks ja tuli hakata tegema valikuid.
Millist kodu me tahame?
Enamikul kodust unistajatest tuleb nimekiri vist väga pikk ja veidi ebamõistlik, kui hakata kirja panema, mida täpsemalt tahaks. Muidugi tahaks igasuguseid asju, aga küsimus on ka selles, et kas tahaks väga suure osa igakuisest sissetulekust lukku panna kodu ülalpidamisele või sooviks ka muud teha.
Väiksemat sorti korteris elamine oli näidanud, et tegelikult ei ole asi alati ruutmeetrites vaid nutikas planeerimises ja ega see on selge, et vähem ruutmeetreid tähendab vähem kommunaalkulusid, vähem mõttetuid asju ja vähem stressi. Samas, mingid asjad meid praeguse kodu puhul juba häirisid (köögi tööpinna vähesus näiteks), mida kindlasti uues kodus oleks tahtnud teistmoodi.
Esialgu oli kodu otsimine selline uitmõte ja peamiselt kondasime kinnisvaraportaalides, et vaadata, mida pakutakse ja linkisime üksteisele kuulutusi, et plusse ja miinuseid analüüsida. Üsna ruttu sai selgeks, mida me ei taha (suurmaja korterit) ja mida kindlasti tahame (aiavõimalust), mis on ebaoluline (täpsed ruutmeetrid) ja mis on ülioluline (hea planeering).
Ruttu sai ka selgeks, et ehitusmaailmas muutuvad trendid ruttu ja vana objekti ostul tuleks päris palju raha panna ümberehituse alla, näiteks parandada küttesüsteeme, katust, värskendada suures mahus siseviimistlust või leppida tänapäevasest ehitistest märksa suuremate kommunaalkuludega.
Veidi arvutamist näitas, et vana objekti ost ja renoveerimine on ebamõistlik nii aja- kui rahakulu mõttes, kui just ei ole suurt ehituskirge (meil see puudub, seega ka ise ehitamine jäi valikust välja). Seega kitsenes valik selgelt – tuleb hakata vaatama uusarendusi.
Millist kodu me siis päriselt tahame?
Nüüd tuli hakata paika panema aga juba täpsemad kriteeriumid, et saaks veidi arendusi filtreerima hakata. Esimene küsimus oli minu jaoks kõige olulisem – kui mitu korda me elus plaanime veel kolida. Mul on kolimisrõõmu olnud korduvalt – Rakverest Tartusse ühikasse, sealt korterisse, siis teise ühikasse, sealt Tallinna üürikorterisse ja siis sealt oma korterisse.
Mu abikaasa on suhteliselt sama mitu korda kolinud ja ühiselt jõudsime järeldusele, et, kui vähegi võimalik, siis võiks tegemist olla meie viimase kolimisega, ehk ei hakkaks tegema mingit vahesammu (kahetoalisest kolmetoalisesse), vaid pigem eelistame kohe kolida meie nn päriskoju, kuhu jäämegi pikkadeks aastateks.
Kui see otsus tehtud, tuli hakata veidi täpsemalt panema paika uue kodu visiooni. Näiteks oli laual kaks väga laia filosoofilist küsimust – kas linnas sees või linnast väljas. Linnast väljas tähendaks kahte autot, suurt hulka maha sõidetud tunde, aga samas ka märkimisväärselt odavamat kinnisvarahinda ja rohkemat privaatsust. Teine suur küsimus oli objekti tüüp – kas maja, ridaelamu boks või siiski korter, aga mõnes väiksemas arenduses, kus on mõistlik hoovilahendus.
Pärast pikki läbirääkimisi ja numbrite võrdlust otsustasime maksta kõrgemat hinda linnakinnisvara eest, et säästa autosõiduaega ja säilitada võimalus jalutuskäigu kaugusel tegutseda. Linnalähedaste asukohtadega on ka see, et tegelikult on raske ennustada, mis piirkond lööb särama ning milline mitte. Lisaks kuna meie mõlema töökohad ja projektid on vähemalt praegu tugevalt kindlate linnaosadega seotud (Telliskivi-Pelgulinn-Kristiine), siis linnast väljast liikumine ei oleks ülemäära optimaalne olnud.
Majad eemaldas meie valikust täiesti puhtalt hind (ja veidi ka see, et me ei viitsiks muru niita nii palju). Tallinna majahinnad on jõudnud juba tõeliselt absurdsetesse kõrgustesse ning ainus hea lahendus oleks tegelikult ise ehitada, kuid selleks ei tundunud meil olevat piisavalt aega. Siiski, kui oleks mõne imeägeda pakkumise leidnud, siis oleksime olnud nõus seda kaaluma. See jättiski üldises plaanis valikusse ridaelamud (mida oli lõpuks hakatud uuesti pärast kriisi ehitama) või korterid, mida küll veidi skeptilisema vaatega uurisime.
Kuna ka ridaelamute puhul on valikuid erinevaid, siis tuli paika panna mõned olulisemad kriteeriumid. Ilmselt olen viimaste aastate jooksul vaadanud läbi praktiliselt kõikide lähikonnas arenduses olevate ridamajaarenduste ruumiplaanid – mõned neist on ikka päris jubedad olnud, eelkõige ebamõistlik ruumide jaotus ja üleliia palju ruutmeetreid, mis on raisatud koridoride peale. Jäid alles mõned olulised kriteeriumid, mille alusel projekte analüüsima hakkasime:
Esiteks – ruutmeetrite arv. Nagu eelpool ütlesin, siis üleliia suur kodu toob palju probleeme. See oli näiteks põhjus, mis diskvalifitseeris enamike vanade ridaelamubokside ostmise, sest nende üldpindala oli sageli umbes 100m2 rohkem kui me oleks tahtnud. Kes tahab 200-250m2 kütmise eest maksta?
Ridaelamubokse ehitatakse üldiselt kahte kategooriasse, sellised umbes 100m2 suurused ja sellised umbes 130m2 suurused. Otsustasime eelistada pigem hea planeeringuga väikseid bokse – see lisa paarkümmend ruutu ei olnud seda suurusjärk 50k suuremat hinda meie jaoks väärt.
Teiseks – olulised komponendid. Mina tahtsin, et kodus oleks lapse jaoks vann. Mees soovis, et oleks saun. Millegipärast avastasin, et üldiselt on projektides üks või teine, aga mõlemat leiab väga harva – huvitav, miks? Lisaks oli oluline panipaikade olemasolu, et ei peaks tuba lõputute kappidega sisustama, vaid pigem saaks asjad silma alt ära ja oleks kohe ka vähem tolmu pühkida.
Lisaks oli oluline mõistlik aiaplaan, rõdu ja terrass – need on õnneks üldiselt ridakate puhul tavalised. Oluline oli ka mõistlik toajaotusplaan, nägin otsimisperioodi jooksul ikka selliseid ebamugavaid lahendusi, et mul oli kogu aeg kulm kipras küsimusest, et kes sellise jama projekteeris.
Kolmandaks – ehitaja ja ehitusgraafik. Uusarenduse ostmise puhul on riskid veidi teistsugused, kui valmis objekti puhul. Esimene ja kõige suurem risk ongi selles, et turg kukub ära, arendajaga või ehitajaga juhtub midagi ja probleemide hulk võib olla lõputu.
Ridaelamud on selles suhtes huvitavad objektid, et neid hakatakse ehitama siis, kui majandusel on piisavalt kaua hästi läinud, et arendajad julgevad võtta selliseid projekte ette ja, et on piisavalt ostujõulisi kliente. See tähendas, et me pidime olema kindlad nii arendajas (uurisime tausta), kui ka objekti elujõulisuses (et ka teised ostaksid, et ei jääks osa majast tühjaks) ja majandusfaasis (et enne ei tule pauku, kui me uues kodus sees oleme).
Kokkuvõttes, pärast tunde ja tunde kinnisvaraportaalides, mõndade projektide sõna otseses mõttes „jälitamist“, et esimesena jaole saada, kui projektiplaanid välja tulevad või müük avaneb, nägime 2016. aasta sügisel (ehk umbes aasta pärast sellist vaikset vaatamist) üht praeguse kodu väga lähedases asukohas olevat arendust, mis täitis praktiliselt kõik meie paika pandud kriteeriumid (sest see oleks liiga ilus olnud, kui kõike oleks saanud). Minu soovid said küll veidi rohkem täidetud kui abikaasa soovid, aga kõike head korraga ei saagi.
Suur oli meie imestus projekti kodulehte uurides, et justkui peaks 2017. aasta sügisel juba valmima (lõpuks algas 2017. aasta sügisel alles ehitus), samas aia tagant piilumas käies mingit tegevust näha ei olnud. Meie jaoks oleks 2017. aasta sügis olnud isegi veidi kiire sissemakse kokku kogumise koha pealt (kuna nii kalli objekti puhul on eeldatav miinimum üldiselt 20%), aga otsustasime ikka ühendust võtta ja uurima minna.
Mõeldud-tehtud, 2017. aasta jaanuaris ukerdasime sel hetkel veel täiesti tasandamata maatükil, kus müügiesindaja siis plaani järgi demonstreeris, umbes millise puujändriku kohal meie tulevane ridaelamuboks olla võiks. Tundus, et asi tuleb tõsiselt ette võtta ja hakata ajama ka laenusaamist, ehk pärast kokkusaamist panin ennast kirja esimesse laenunõustamisse. Sellest sai siis alguse veidi pikem kui tavaline kodulaenusaaga.
Kodulaen, oo kodulaen, millal sina laekud…
Kodulaenu võtmine ei olnud meile võõras, sest võtsime esimese kodulaenu oma korteri ostuks 2012. aastal olles märksa hullemas finantsseisus, kui praegu. Siis läksin kodulaenu nõustamisele sisuliselt nädal pärast seda, kui mul 6 kuud õpetaja tööstaaži täitus, ehk noh, ütleme nii, et ma siiamaani imestan, kuidas ma selle peale päris nii head tingimused sain välja räägitud. Olen ka aastate jooksul sõpru siin-seal laenude koha pealt nõustanud, ehk kodulaenu võtmise protsess kui selline oli tuttav.
Koheselt objekti ostmisel käib protsess aga teistmoodi kui uusarenduse puhul. Uusarenduse puhul käid sa laenuprotsessi läbi ja siis allkirjastad laenulepingu, mis jätab laenu ootele, kuni objekt valmib. Ehk pidime koheselt käima komisjonist läbi, ent laenu ise saime kätte alles siis kui korterivõtmedki. Kuna laenulepingul on üldiselt tavapärane tähtaeg (16 kuud), siis on oluline ka, et objekt selle aja jooksul valmiks, muidu pead uuesti hakkama protsessi läbi käima.
Kui ma ise naiivselt mõtlesin, et seekord on kodulaenu protsess palju lihtsam, siis tegelikkuses oli see kordades ajamahukam mitmel erineval põhjusel. Esiteks, kuna esimesel korral võtsime lihtsalt nii palju väiksema laenu, siis pidi meid vähem uurima-puurima. Teiseks, arendusobjekti puhul on selgelt pangal vaja rohkem kindlust, et laenuotsus teha ja kolmandaks, minu ja abikaasa tööprofiilid olid kõvasti muutunud ja suur osa meie varast oli investeeringutes.
Protsessi alguses olin tubli ja saatsin muidugi päringud pea kõikidesse pankadesse, kuid olin algusest peale suhteliselt kindel, et suurpankadele on raske vastu saada. Nii ka kujunes – Nordea ütles esmase info peale, et ma pole üldse laenukõlbulik ilma midagi lisaks uurimata, LHV laenuintress oli niivõrd kirves, et valikusse jäidki edasi SEB ja Swedbank, kellega siis täpsemalt edasi suhtlema hakkasin. Uskumatu tüütus on muidugi see, et pärast esmase info esitamist esitad sa seda vähemalt kaks korda uuesti, sest millegipärast ühest korrast ei piisa.
Nüüd hakkaski pihta kogu see saaga, et kuidas tõestada enda laenuvõimekust. Esimene küsimus oli see, et meil oli üks kodulaen olemas – mida sellega teeksime ja mida teeksime antud objektiga? Lõpuks õnnestus oma finantsvõimekust tõestada piisaval määral, et vana laenu tagasimaksmist ja vana korteri kohest müügikohustust laenulepingusse ei pandud.
See tähendas seda, et oli üks väiksem tähtaeg kuklas kummitamas (kuigi plaan oli müüa, sest meie korter on pigem kodu tüüpi, kui üürika tüüpi). Üldiselt oleks eelduseks olnud muidu müük 6 kuu jooksul.
Teine küsimus oli see, et võrreldes eelneva kodulaenuga töötas mu abikaasa nüüd meie enda ettevõttes. On selline huvitav nüanss, et kellegi teise jaoks töötamist peetakse kordades kindlamaks, kui enda ettevõttes töötamist, kuigi töökoha kaotuse eest ei ole sul ju sisuliselt mingit kaitset.
See tähendas, et laenuprotsessi läks meie pereettevõte, mille kahe aasta numbrid käidi läbi, et olla veendunud, et ettevõte suudab ka pikaajaliselt palka maksta ja on ressursse ka dividende maksta.
See on selline päris huvitav protsess, mille raames esitad lõputult dokumente – lisaks kasumiaruandele, bilansile ja majandusaasta aruannetele nõuti ka näiteks igakuiste TSD-de esitamist, et tõestada, et sa päriselt ka oled palka deklareerinud (kuigi see oli pangakontodelt ja bilansist näha).
Lisaks oli vaja anda ülevaade ettevõtte tegevusest ja koostööpartneritest, kirjutada lahti käibe- ja kasvuprognoos. Selliste ühe-kaheinimese ettevõtete puhul on see mõnus loovkirjutamine – vaatasime koos abikaasaga üksteisele otsa, et noh, palju järgmisel aastal rohkem tööd teeme, et mis käibekasv tuleb?
Kolmas küsimus oli selles, et mina, ullikene, eeldasin, et investeeringutel on laenuprotsessis mingi väärtus. Mulle sai selgeks, kui rumal mõte see on. Olin valmis selleks, et ühisrahastuse rahavoogu ei arvestata, ent see, et näiteks Balti börsi sisuline väärtus on null ja ettevõtte omatud üürikorteri koha pealt külmaks jäädi, oli mulle veidi üllatuslik.
Lõppkokkuvõttes, ainus asi, mis natukenegi huvitas, oli kolmas sammas. Loevad ainult kaks asja – kontol olev raha ja palk, kõik muu on ebaoluline, ehk kes plaanib kodulaenu võtta, kui juba investeeringutest rohkem tulu tuleb kui palgatööst, peab läbi mõtlema, millega pangale muljet avaldada.
Vahetasime siis pankadega umbes miljon e-maili, mille tulemusena tuli välja, et SEB ei olnud võimeline minuga koostööd tegema hoolimata kodupangaks olemisest ning laenuhaldur põhimõtteliselt ütles, et uusarendustele enne ehituse algust laenu ei anta, mis minu ajaplaanidega ei sobinud, sest mul oli vaja VÕL juba varem sõlmida.
Olin enda kodupangas väga pettunud, aga eks see polnud suuresti (loodetavasti) pangaküsimus, vaid mul muutus vahepeal pärast eelmise kodulaenu võtmist haldur ja uue halduriga me lihtsalt ei saanud üksteisest aru. Laenu võtmisel on aga hea kontakt halduriga ülivajalik, et ta sinu eest seisaks.
Swedbankis aga näkkas, et minu halduriks oli üks usin naisterahvas, kes esmasel laenunõustamisel oli alles jälgija rollis, ehk minu kodulaenuga sai ta väga palju uusi asju õpitud, aga kokkuvõttes oli ta ka väga usin ja sebis välja mõistlikud tingimused ning oli väga lahendustele orienteeritud.
Näiteks saime normaalselt lepingusse minna ilma, et kogu sissemakse raha oleks kontol olemas, kuna selgitasin, et aasta varem investeeringuid rahaks teha on ju täiesti ebamõistlik. Laenuleping sai lukku mõned päevad enne broneerimislepingu lepingu sõlmimist.
Ja siis ootamine… ja ootamine
Laenuleping ja broneerimisleping said tehtud 2017. aasta juunis ja sissemaksu esimene osa (10%) makstud VÕL-i sõlmimisel 2017. aasta augustis ning sealt edasi hakkas ootamine. Läbi raskuste tähtede poole, ehk augustis sai aasta aega pärast algselt planeeritut projekt ka ehitusloa ja septembri lõpus löödi kopp maasse.
Meil polnud vahepeal eriti midagi teha peale siseviimistlussoovide esitamise, pistikute üle lugemise (ikkagi sai vähe) ja pisisoovide edastamise. 2018. aasta veebruaris läksid meiepoolsed pisiparandused lukku, maja oli püsti ja hakkasid sisetööd.
Ehitustööde seis 2018. aasta aprillis
Siis mõtlesime, et oleme usinad ja hakkame tegelema köögiga – olime kuulnud, et järjekorrad on megapikad ja nii ka oli. Mõni köögitegija pakkus, et esimest kohtumist tuleks vähemalt kuu aega oodata.
Umbes kolm kuud edasi-tagasi e-mailide põrgatamist ja saime esmase köögitellimuse plaani lukku alles septembris, lõpuks oktoobri alguses mõõdistamiseni jõudes sai selgeks, et kuskil on väike möödarääkimine ning seinal olevad torud ja joonis ei jookse korrektselt kokku. See tähendas seda, et nädal enne võtmete kätte saamist tuli uuesti köögidisaini muutma hakata, ehk praegusel hetkel kolime sisse ilma köögita ja köök saabub teadmata ajal. Käiku läheb väike laenukülmkapp ja pisikene pliit, nagu tudengielu.
Kogu muu mööbliga on ka protsess huvitav. Eestis on kohapeal paljusid asju väga vähe, seega peab arvestama tarneajaga. Paljude asjade tarne on aga nii ebatäpne, et täiesti tuimalt ei saa ette ära tellida asju, kui sul neid kuskile panna pole. Seega hakkasime täpsemalt tellimusi tegema alles septembri lõpus, kui oli ka selge, et oktoobris võtmete kättesaamine päriselt toimub.
Kõige kriitilisemad asjad on lukus – voodi ja diivan, lapsel on mööbel olemas, köögi tulemist me kuidagi kiirustada ei saa. Suur osa tavamööblist tuleb IKEAst, ehk paneme kokku tellimuse Leedu Ikea jaoks (kuna Läti omas on suuresti ladu kogu aeg tühi). Oleme arvestanud, et äkki pooleteise kuuga saab enamiku asju kätte, mida elamiseks vaja (välja arvatud köök). Hoidke pöialt!
Oktoobri esimesel nädalal käisime koos ehituseksperdiga objekti üle vaatamas. Kindlasti soovitan seda teha, ise ei oska lihtsalt sellisel detailsusastmel asju vaadata. Käisime kõigepealt ise eksperdiga, ta juhtis tähelepanu pisivigadele, tõi välja võimalikud lahendused ja ohukohad. Nädal hiljem oli ametlik ehitusülevaatus koos arendajaga, et fikseerida olukord, et kas midagi on veel tegemata.
Ja siis see lõpp tuligi – lõpuks oli vaja lihtsalt notarisse kohale minna, paar päeva hiljem üleandmisakt allkirjastada, mille vastu võtmed sai ja siis… mööblit oodata. Ehk täpselt 1a10k pärast krundile astumist on kodu meie oma. Kui liita juurde aeg, mis veel kulub mööbeldamisele, siis ümmarguselt 2 aastat protsessi algusest kuni päris koduks saamiseni.
Kaks nädalat enne võtmete kättesaamist, nägi juba päris kodu moodi välja!
Esimesed mööbliesemed juba saabuvad ka
Vana kodu müük
Kuna olime teinud otsuse, et vana kodu üürikorterina pidama ei hakka, siis tuli ka see maha müüa. Kaalusin veidi maakleri võtmist, aga lõpuks otsustasin selle vastu. Kuna elasime müügiprotsessi jooksul veel kodus ise sees, siis olin niikuinii ise kogu aeg kohal, et kodu näidata ja tundus pigem ajaraiskamine sinna protsessi veel üht inimest lisada.
Selleks, et kuulutus oleks paremini koostatud lasin teha professionaalsed pildid ja mõnel kinnisvaravaldkonnas tegutseval sõbral üle vaadata ning tagasisidet anda (pildid tegi Liis Reiman, üles pandud kuulutust näeb siin). Lasin ise ära teha ka hindamisakti, et huvilisel oleks võimalus kohe soovi korral pangas asju edasi liigutada ja see oli tagantjärgi mõistlik otsus, mida soovitan teistelegi.
Ei hakanud hinda üleliia ebamõistlikuks kruvima, kuna pigem tegi mõistliku ajaga müük mu elu lihtsamaks (ja vabastas kinnisvara all kinni oleva kapitali) ning kuulutuse ülespanekust ostja leidmiseni kulus veidi alla kuu aja.
Kinnisvaratehing ise ei ole notari abiga üle mõistuse keeruline, sulle antakse ette täpne nimekiri, millist infot on vaja ja milliseid dokumente. Kõige keerulisem on ausalt sobiva notariaja leidmine, kuhu saaksid tulla kõik tehinguosalised ja pankade esindajad. Kuna praegu on tehinguid palju, siis pankadele tuleb anda ka reageerimiseks aega.
Nii pidime esimese notariaja edasi lükkama, kuna üks pank ei jõudnud esindajat broneerida ja loodame, et uus tehing toimub õigeaegselt. Me otsast kolime juba ja eks müük saab ka tehtud. Kokkuvõttes ei ole ise müümine midagi üle mõistuse keerulist ja kui inimestega suhtlemine sul üle jõu ei käi, siis erilist probleemi pole.
Kõige tüütum kogu protsessi juures oli see ohjeldamatu maaklerite armee, kes hoolimata märkest kuulutusel, et palun mitte tülitada, ei suutnud ennast tagasi hoida ja muudkui helistasid ja uksest-aknast sisse pressisid, sageli jätsid ausalt päris ebaviisaka mulje, et ma olen kindlasti rumal ja ebakompententne ning ise müügiga hakkama ei saa. Oma väärtuspakkumise selgitamisega jäid nad igastahes väga hätta.
Õppetunnid
Kuigi me ei ostnud kodu esimest korda, siis seekord oli siiski päris palju uut. Oluliste asjadena tooksin välja neli aspekti, mida iga koduostja võiks oma koduplaanil arvesse võtta.
Esiteks, hea plaan on vähemalt kolmveerand võitu. Mida rohkem sa oled ise selgeks mõelnud oma soove, planeerinud oma finantse ja oled valmis laenuprotsessiga tegelema, seda lihtsam on tulla toime igasuguste ootamatustega, mis protsessi käigus tekivad (ja need üldiselt tekivad).
Teiseks, räägi pangaga julgelt läbi. Olen päris paljude tuttavate puhul ka näinud, et pank on justkui niivõrd suur ja hirmus, et ei julgeta eriti ühelegi nõudele vastu vaielda. Tegelikult on sinu kontaktiks haldur ja tasub luua halduriga hea läbisaamine, et ka laenuleping tuleks parem välja.
Kolmandaks, eelarvesta nii täpselt kui võimalik. Kõik hoiatasid meid, et uue kodu ost on kallis ja igasugused kulud üllatavad, aga lõppkokkuvõttes ei olnud me üleliia üllatunud summadest, sest olime täpselt eelarve teinud ja midagi ei tulnud erilise üllatusena. See lubas märksa väiksema stressiga tegutseda.
Neljandaks, ei tasu kiirustada. Nägime vahepeal mõnda projekti, mille puhul tekkis ahvatlus, et läheks kiiresti tehingusse, aga kuna tegemist on nii olulise suure ostuga, siis pigem tasub võtta rahulikult. Uusi maju/ridakaid/kortereid ehitatakse kogu aeg ja küll tuleb müüki ka see projekt, mis on just sinu koduks loodud.
Kokkuvõttes, oli tore, aga ideaalis seda protsessi rohkem enam läbi ei tahaks teha. Leppisime abikaasaga kokku, et järgmisel korral oleme nõus kolima siis, kui keegi meie eest füüsiliselt kolimise ja disainimise ja kõik muu ära teeb ja meie ainult ühest koduuksest teise sisse astume. 😛
Kui mõtled ka ise kodu ostule ning soovid teada lisanippe, siis olen loonud e-raamatu "Kodulaenu käsiraamat", mis koondab kodulaenu võtmisel kõige olulisemat. Põnevat planeerimist ja julget pealehakkamist!
Blogipostitus uuendatud 22.08.2022
Loe ka neid postitusi
Kommentaarid
Vastused
Kokkuvõttes ütleks, et hea, et ma praegu kodu ostsin 😀 Kui veelgi rohkem investeerimise lainel oleks ja mujal palgatööd poleks, siis ma pole kindel, kas läheks sõelast enam üldse läbi. Selles suhtes on tõesti süsteem väga aegunud ja jäik ja sellega tuleb ette arvestada, et lihtsam lahendus on sõbra firmas tööl olla kui ise oma ettevõtet pidada – minu meelest aegunud süsteem. Keegi tegi igastahes palju tööd minu ja minu portfelli analüüsiga – näiteks need ettevõtted, kust palka ei laekunud ei huvitanud kedagi, mis sest, et seal oli täitsa OK bilanss, ehk raha, mida vajadusel saaks kasutusse võtta, ehk oma ettevõtte dividendi väärtus on ka selline suhteliselt kahtlane (kuigi no mida ma selle rahaga seal teeks, et ta kuskile kaduma peaks?) Kui Tauri ka oma koduostuga lõpusirgele jõuab, siis ilmselt teeme jah Investeerimisraadios ka parimatest hetkedest koduostul kokkuvõtte.
Mulle anti SEB-s mõista, et aktsiad ja ühisrahastuse investeeringud on ju midagi, mille saab maha müüa, et oleks suurem omaosalus või poleks üldse laenu vaja. Ma pole enda tööandja – siis muu mure jäi ära – lihtsalt võeti ainult palk arvesse ja finantsseisu hindamisel kõik muu mudru seda ei mõjutanud.
Vastused
Jah, lahke pakkumine kõik investeeringud rahaks teha oli vaikimisi kõikide pankadega suhtlemisel sees, ehk niikaua kuni see pole raha ei ole väärtust.
Kas uues kodus on nii saun kui vann? 🙂
Vastused
Jah! 😀
Väga huvitav ja põhjalik postitus!
Mul on endalgi hetkel käsil kodu sisustamine ning plaanis on IKEAst mööblit tellida. Olen ka erinevad firmad välja otsinud ning välja praakinud need, kelle kohta leidub halbu hinnanguid. Kas tohiks küsida, mis firmat teie kasutasite ning kuidas rahule jäite? Kas kõik eaemed jõudsid ikka ilusti kohale?
Aitäh 🙂
Vastused
Tere! Tegime tellimuse Ekspresskulleri kaudu, teised enamasti Leedust ei too. Kauba saame järgmise nädala alguses kätte, loodan, et ebameeldivaid üllatusi ei tule.
Enne kui pankadele soovituste andmisega või puude panemise hoogu minna tasub arvestada, et nende töö on lihtsalt eriti ropult ära reguleeritud, kümnete tuhandete lehekülgede kaupa on neid regulatsioone. Mh tuleneb selles erinevate tagatiste väärtus ja mõju panga kapitalinõuetele; st kui pank otsustaks olla liberaalsem across the board, peaks ta ilmseks kaasama täiendavat omakapitali, mis vähendaks ROE-d ja oleks lõppastmes ilmselt kahju(m)lik.
Seega, kui selline saade teha, siis ehk kutsuda keegi finantssektorist nende vaadet selgitama?
Vastused
See on jah selge, et ohjeldamatu raha välja andmine hästi ei lõppe. Pigem on probleem eelkõige selles, et tänapäeval ei ole klassikaline palgatöölise mudel enam niivõrd levinud ja paljud (minusugused) sellise mudeli puhul jäävad pihtide vahele, sest justkui ei oleks laenuväärsed. Seda kindlasti mõtleme, kes võiks külalisena seda teemat esindada.
Kas Kredexi noore spetsialisti või noore pere käendust ei kaalunud? Ma ise vaatan sinnasuunas, kuna 35.eluaasta ei ole enam nii kaugel nagu Tõniste rahandusest nagu öeldakse.
Vastused
Hei, kratt.
1) Kredex pole esiteks tegelikult odav – maksad 3% käendussummast tasuna. 2) Kredexi käendus ei ole mõeldud kallitele objektidele (max summa on, mis nad käendavad). + ma hetkel kodulehelt ei leinud aga vahepeal olid neil m2 hinna vahemikud ka, mis mängisid rolli.
Istu, 5, aiitäh, õpetaja. Ma jõudsin otsaga ka teie investeerimisringhäälingu saateni koduvõlgadest ja sain seal kõvasti infot juurde.
Kummardus.
Üks jätkuküsimus veel. Sa tegid kindlasti exceli kodu ostmise kulude kohta, eks? Mis kulu kaasneb veel ostuga, peale korteri enda hinna? Mina olen suutnud välja raalida sellised kulud, on siit miski puudu?
korteri hindamine 200
korteri hüpoteegi seadmine
riigilõiv omanikukanne 200
võlaõiguslepingu notar 600
asjaõiguslepingu notar 40
Vastused
Panga lepingutasu, sõltuvalt pangast ca 1% laenu mahust. (100k laenu puhul 1K või läbirääkimisel). Kui ostad uue objekti, siis on VÕL + ASÕ puhul asjaõiguslik tavaliselt kallim (kuna siis seatakse hüpoteek). Pank võib nõuda lisa riskitasu (mult nõudis, Swedi eri). Lisaks ehituseksperdile tasub maksta, kes teeks sulle ülevaatuse. Ma maksin 70 euri. Lisaks pangalaenu üle kandmise eest võetakse ka teenustasu kuna käsitsi kanne 😛 Mingi 3+3 euri. Notari deposiiti raha kandes maksad ka hoiustamise tasu selle eest mingi 0,1% vms. Kohustuslik on korter ka kindlustada.
Päris usinalt tuleb kuluridasid juurde lõpuks. Tänan, et viitsisid oma klaviatuuri minusuguse tühja-tähja peale. Karma tuleb sind ükspäev tänama.
Tere,
suured tänud kogu protsessi kirjelduse eest. Ise hetkel kindlustustega tutvumas. Kodukindlustus kohustuslik ja tehtud, aga küsimus just enda ja kaasa kindlustuses- mõtleme, et mis kõige targem valik pikas plaanis oleks? Mõlemale max variant- ehk elukindlustus kõigega? Kuidas teie enda jaoks selle teema lahendasite? Kas kummalgi on sama tüüpi kindlustus?
Tänud juba ette 🙂
Rahakratile – Lisa kuluridadele veel juurde, kui jõuad pangalaenu igakuise maksmiseni, igakuised kindlustusmaksed – kodukindlustus, enda kindlustus, kaasa kindlustus. 😀
Vastused
Tere, Signe!
Eks elukindlustuse puhul tuleb veidi arvutada – kumb teist on riskantsem? Kas saate ühe palgaga ka makstud? Kui suur on varade hulk kui ühe poolega mida juhtub? Kui teha kõikide kellade ja viledega kindlustus, siis on ikka väga suur summa vaja iga-aastaselt ära maksta. Mida suurem on varade hulk, seda väiksem võib olla kindlustuskate, sest kui midagi juhtub on raha nn varnast võtta. Alguses kui igakuised maksed suuremad, siis on kindlustusel vast rohkem väärtust kui hiljem väikeste maksetega. Meie hetkel jätsime elukindlustused tegemata, sest arvutades varade mahtu vs laenu mahtu, siis kui minu või abikaasaga midagi juhtub, siis igakuine investeeringute tulu ületab laenumakse suurust – ehk maksmisega hätta ei jääks. Sealt edasi oleks kindlustuse põhjuseks meelerahu või plaan raha lapsele jätta, aga selleks me kogume juba eraldi. Ehk sõltub veidi muust finantsolukorrast (esimese kodulaenu puhul olime mõlemad kindlustatud).
Suured tänud. Tõmbas hirmu maha. Pank pmst ütles,et võiks ikka max olla, aga otseselt ei näe hetkel samuti selleks vajadust, just kõige näol, mis ka teie oma kommentaaris tõite. Endal veel passiivne tulu laenumakset ei ületa, aga ehk üsna pea juba 🙂
Hei Kristi! Ma olen pikalt mõelnud oma kodu peale. Laenu suurt ei tahakski arvestasin 40k ja siis tulevikus vaataks edasi mis saab 🙂 Igatahes…Olen 0,25 😀 kohaga õpetaja. Igapäevaselt olen treener ja jumestaja. Sellest aastast otsustasin teha oma firma ja kõik oma teenused arvetena esitada. Vahva küll aga nüüd mõtlen, et kas peaks oma treeneri töö uuesti lepinguliseks muutma ja laskma palka maksta neil kui endale ise palka maksta? Ja kas reaalselt pangad vaatavad ainut 6 kuud või on see ikkagi pikkem aeg? Nii keeruline olles teenuse pakkuja. Sisuliselt saad vähem palka kui omad 5 erinevad käsunduslepingut. Aga nagu Sinust aru sain siis tundub, et see annaks suurema võimaluse laenuks kui see, et endale ise maksan palka. Ja kuna mu ettevõtte alles alustas siis ma saan aru, et pean vähemalt 2 aastat tegev olema?
Igatahes aitäh sulle selle blogi postituse eest!!!!
Vastused
Kui saad palka enda ettevõttest, siis ainult 6k palgast üldiselt ei piisa jah, nõutakse 2 aasta maj. aasta aruandeid bilanssi/kasumiaruannet selleks, et teha kindlaks kas ettevõte on jätkusuutlik ja suudab sulle ka edaspidi palka maksta. Ses suhtes on mujalt tuleva palgaga lihtsam, sest seda sellisel tasemel ei kontrollita.
Tänud Kristi jagamast oma kodu soetamise lugu. See detailne kirjatükk abistab näha tervikpilti.
Hei,
tänan põneva lugemise eest. Oleme ise hetkel selle protsessi “jälitusfaasis” alles, kus mõtleme ka, kas peaks oma nõudmisi planeeringu osas madalamaks laskma või ootama, et kunagi ka meile see sobiv korter ehitusse läheks. Mistõttu lootsingi, et ehk oskad soovitada, kuidas ja kustkohast õnnestus leida projekte juba enne projektiplaanide väljatulekut või müügi avanemist? Olen ise juba nii staker, et vaatan linnas käimasolevaid detailplaneeringumuudatusi, et näha, kuhu piirkonda üldse midagi planeeritakse, aga neist on raske välja kaevata, kes arendama hakkab.
Vastused
Tere, Janeli!
Paljudel arendajatel on olemas oma huviliste e-maili list, kuhu tuleb infot, mis arendusse läheb. Päris ilma avalikult müüki minekut info saamiseks tuleb leida endale sõber maakler, kes saaks viidata infole. Vaatasin ise läbi ka kõik erinevad arendusi träkkivad kaardid (nt https://www.google.com/maps/ms?msid=210534662203362575615.0004be5d4ba766fe27bed&msa=0) Aga peale otse arendajatele kirjutamise eriti häid lahendusi pole jah.
Aitäh, väga põnev lugemine. Meil on hetkel dilemma, mis on seotud hoopis korteri müügiga. Meil on laenuga ostetud 3-toaline korter ja eraldi on meil siis laenuvaba 2-toaline, mida me aastaid oleme välja üürinud. Korter on rennoveerimata fasaadiga majas mustamäel ning korralike üürnike leidmisega ühel hetkel hakkasid tekkima raskused. Kuna kinnisvaraturu olukord on selleks positiivne, otsustasime vana korteri maha müüa. Tekkis aga küsimus, mis me sellest müügist saadud rahaga nüüd teeme – kas tagastame osaliselt teise korteri laenu, mis kindlasti lisab turvatunde ja võimalust säästa, või ostame uuemas majas üürikorteri, et jätkuvalt üürirahast lisatulu saada (kindlasti selle raha eest ei saa me lubada enam 2-toalist uues majas, väiksem korter = väiksem tulu). Kuid minu küsimus sulle pigem – kas laenu tagastamine praeguste interessidega arvestades on üldse mõttekas? samas – lähiaastatel võib olukord muuta ning % on jälle kõrgemad, ja hea oleks, kui selleks ajaks on meie laenukoormus on väiksem Kas oskad soovitada, kuidas seda olukorda paberile panna ja arvutuste abil lahendust leida?
Vastused
Tere, Julia!
Hea küsimus. Praegusel hetkel kindlasti ei tasu laenu tagastada, matemaatiliselt on raske karta, et nii kiirelt intressid tõuseks, et see ennast ära õigustaks. Eurobor on alles väga tibatillukeste sammudega ronima hakanud ja isegi inflatsioonile on kodulaenu intressidel raske järgi jõuda (hetkel inflatsioon 3,5% ringis), marginaal on sul vast 2% kandis + euribor hetkel ikka alla nulli. Kui Eurobor ronima hakkab, siis seda on päris pikalt ette näha. Tasub arvutada läbi kui suur on erinevus praegu 0 euroboriga vs näiteks 4% euroboriga – saad kätta igakuise intressisumma muutuse – sinna kõrvale võtta võrdlusesse kui palju võiks olla tootlus kinnisvarasse investeerimisest? Kui Euribor ju jõuseb saad uuest korterist saadud tulu suunata laenu tagasimakseks.
Tere!
Väga põhjalik artikkel. Olen ise ka sealmaal, et korterit ehitatakse ja peagi saab minna notarisse asjaõiguslik lepingut sõlmima. Mul aga tekkis küsimus, et kust ettevõttest võtsite ehituseksperdi?
Vastused
Ehituseksperdi kohta küsisin tuttavatelt soovitust, kes ise lähiajal olid kolinud. Reeglina paljud projektijuhid kuskil ettevõtetes, kes ka omanikujärelvalvet teevad on nõus vabal ajal sellist ülevaatust tegema.
Tere Kristi!
Kas kodulaenu tagasimaksegraafik sai annuiteet või võrdsetes põhiosades?
Vastused
Võrdsetes põhiosades ikka.
Tere Kristi!
Jõudsin alles lähipäevil sinu blogini ja selle huvitava teemani. Ise olen laenu võtmas pooleli oleva maja lõpuni ehitamiseks. Olen käinud ainult korra pangas. Muidu oli väga asjalik ning huvitav kohtumine, aga sealt öeldi, et kui võtate laenu, et siis peab pensionifondi ka antud panka ümber kolima. Kas Swedis seda nõuet ei olnud? Kui oli, kuidas selle lahendasid? Siin kohal eeldan, et sinu pension Tulevas ja vabandan ette, kui see nii ei ole.
Ma ise kaalun Tulevasse “kolimist”, aga kui mõtlen, et mõne aja pärast pean ikkagi laenu pärast uuesti kolima, siis ei tundu praegune liikumine eriti mõtekas.
Tänan juba ette kui leiad aega vastamiseks.
Vastused
Tere, Kaisa!
Suusõnalise vestlusena võidakse öelda jah, et peab kõik olema sh pensionifond uues pangas, aga tegemist on täiesti konkreetselt ebaseadusliku nõudega. Kui pank päriselt kirjalikult sulle ütleb, et pensionifond tuleb üle tuua, siis see kiri tasub otse Finantsinspektsioonile edasi saata ja pank saab seaduserikkumise eest karistada! Kui vestluse käigus seda mainitakse, et laenuintress sõltub sellest, kas pensioni üle tood, siis 1) küsi, et kas see pole mitte ebaseaduslik seda nõuda või 2) palu, et see kirjalikult fikseeritakse (ja siis näed, et keegi nii rumal pole, et kirjalikult sellist asja nõuda). Kui tõesti pidev jaur käib, siis tean, et osad teevad avalduse, et kolida üle ja kui laen üle kantud siis tühistavad avalduse või kolivad tagasi, jama värk selles suhtes nende pankadega.
Tere Kristi!
Aitäh väga huvitava postituse eest, leidsin selle täiesti juhuslikult hoopis muu valdkonna teemat googeldades.
Soovin Sinult ka nõu küsida. Leidsime elukaaslasega väga sobiliku korteri uusarenduses. 10% oleks vaja praegu arendajale maksta, 90% korteri valmides (jaanuar 2021), nagu ikka.
10% sissemaks on meil olemas ja hetkel kaalumegi seda varianti, et sissemaks oma säästudest ära maksta ja pangalaenu siis juba vahetult enne maja valmimist taodelda. Nimelt kolisime me alles paar kuud tagasi pärast mitmeaastast välismaal elamist tagasi Eestisse ja mitte üksi pank peale LHV ei ole valmis meiega koostööd tegema, kuna Eestis puudub piisavalt pikk palgaajalugu. Tegime siis harjutamise mõttes LHV-le laenutaotluse ära, aga nendepoolse pakkumise tingimused on meie arvates ebamõistlikud. Nüüd siis küsimus, et kas ja kui riskantne on arendajaga käed lüüa, kuigi laenupakkumist meil veel ei ole? Ei otsi me “niisama korterit”, vaid väga suur soov on erinevatel põhjustel just see konkreetnene oma koduks teha. Muidu võiks ju oodata ja vaadata, aga kripeldab…
Oleme palgatööl, mõlemal vähemalt Eesti keskmine sissetulek. Muid laenukohustusi ei ole, ülalpeetavaid ei ole, raha paigutame lisaks niisama säästukontole ka III sambasse. Elukaaslane ei ole Eesti kodanik, aga olemas on pikemaajaline tööluba ja nii kui nii on plaan lähikuudel leivad ühte kappi panna. Ehk siis… laenu saamise osas on suhteliselt kindel tunne. Sellegipoolest näen ja kuulen, et uusarenduste sissemakset naljalt ilma laenulepinguta ei tasuta. Kas võtame siin liiga suure riski, kui praegu laenu ei taotle, või on see meie olukorras pigem hoopis mõistlik? Meie jaoks on tegemist esimese kodu ostmisega ja kohati on raske riske ja võimalusi hinnata.
Soovin kõike ilusat ja jään huviga arvamust ootama!
Tere, Kadi!
Kui olete värskelt alles tulnud siis jah arusaadavalt pangad veel diili ei taha teha. Samas panga nõudmised on reeglina, et 6 kuud peaks olema palgaajalugu – kui korteri valmimiseni on aega veel terve aasta, siis ei tohiks olla probleemi, miks te selleks ajaks laenukõlbulikud ei tohiks olla – ei tasuks küll laenutaotlust viimasele hetkele jätta vaid kohe ära teha kui 6 kuud mõlemal palgaajalugu vähemalt olemas, uusarenduse jaoks tehtud laenuotsus kehtib reegline 1-1,5a sõltuvalt pangast, ehk saate laenulepingu ära sõlmida aga laen lihtsalt ootel kuni korteri valmimiseni. Kui suudate ka säästa samal ajal, siis ei tohiks panga jaoks punaseid lippe olla. Ilmselt tasuks tegelikult SEB ja Swedbanki laenutaotlused ka ära teha, käia nende juures kiirelt nõustamises ja saada nende käest see kinnitus, et kui palgaajalugu piisavalt pikk, siis võiksid laenu anda. Ma käisin ka varem nõustamises (mul oli kaks töökohta, kus ühel oli veel katseaeg) ja rääkisime läbi, et mis hetkest ma soovitud summale laenukõlbulik olen. Siis on pankade juures ka juba “jalg ukse vahel”. LHV ongi hetkel intressilt üks kallimaid pankasid, sellega tasub arvestada.
Ega tänaseks ei ole teada, et kas pangad vaatavad juba paremini seda, et kui ise endale palka maksta? Oleks võimalus igapäevatöö üle viia ettevõtte alla ja palgarahast investeerimise asemel seda teha hoopiski ettevõtte tulust. Endale siis palka maksta reaalselt nii palju kui vaja.
Samas tahaks ka siin lähiajal (1-2 aastat) kodu soetama hakata. Kas sellisel juhul üldse tasub mõelda ettevõtte alla kolimise peale?
Vastused
Tere, Kevin!
Ma soovitaks enne kodulaenu kätte saada kui kolida ettevõtte alla, eriti kui ajahorisont niivõrd lühikene on. Tutvusringkonnast kõik, kes on kodulaenu võtnud ja endale palka maksnud, on raporteerinud sarnast kogemust sellele, mis mul oli – pank väga helgelt ei vaata.
Kasutaks ka head võimalust asjalikku nõu küsida. Kas tasuks praegu Tallinnasse osta kodulaenuga korter, kui mul on selline töö, mis eeldab pikemaajalisi, kuni 0,5 aastat välismaal viibimist. Kuna palk tuleb Eestist, siis pank ütles, et probleemi pole laenu saamisega. Aegadel, mil ma Eestis pole, saaks korterit üürida (seal muidugi omad riskid). Praegu on finantsseis hea, aga otse ma uut korterit osta ei suuda. Hinnad näivad müstilise kiirusega kogu aeg tõusvat. Või on lootust, et hinnakasv pidurdub?
Vastused
Tere, Raul!
Eks see on selline hea kristallkuuli küsimus, mida küsida. Viimane kinnisvarateemaline artikkel, mis võrdles ajaloolisi ja praeguseid hindu ütles, et aastast 2007 on keskmine kinnisvara ruuduhind tõusnud üle 40% aga keskmine palk juba pea 90%. Ehk selle loogika järgi veel ruumi minna justkui on – suured põlvkonnad ostavad kodusid, rahvas kolib Tallinna muudkui juurde. Eks tasub mõtiskleda, et üks asi on see välja üürimine, aga teine on kas tahad oma kodu kus elada? Kui võtad võrdluse, et palju maksaksid üüriks vs kui palju odavam kodulaen on, siis võid ilmselt tulemusest üllatuda. Tasub ka mõtiskleda, et kui turg ära kukub ja üüriturul nõudlust pole sellise lühiajalise üüri suhtes, kuidas siis – kas jaksad ilma probleemideta siiski kodulaenu maksta või tekitaks see finantsiliselt riske?
Tere, Kristi!
Olen elukaaslasega elanud kahekesti isa ostetud korteris viimased 5 aastat ja soovin nüüd antud korteri isa käest ära osta kõrgema hinnaga kui seda oli soetusmaksumus.
Taustainfo: isa ostis korteri 15 aastat tagasi 30 000 euroga, kuid soov on osta täna korter isalt 50 000 euroga.
Kuna isa selles korteris alaline elanik ei ole, siis ei ole võimalik temal seda korterit tulumaksuvabalt täies mahus müüa.
Kas järgmise tehingu puhul on tegu korrektse tehinguga nii panga kui ka maksuameti vaatenurgast?
Isa kingib kinkelepingu alusel korteri minu elukaaslasele, kes elab alaliselt antud korteris.
Elukaaslane müüb korteri täies mahus mulle hinnaga 50 000 eurot. Maksuvabastust pole kasutatud viimase kahe aasta jooksul, järelikult on võimalik tulumaksuvabalt mulle müüa.
Mina võtan korteri ostuks pangalaenu vajalikus summas.
Vastused
Tere, Johannes!
Kas on oluline, et isa saaks koheselt 50K raha kätte? Isa võib ju sulle kinkida korteri otse ning sa maksad talle raha kokkuleppelises summas aja jooksul? Sinu pakutud lahendus kinkimise koha pealt tundub esmapilgul maksuametile läbinähtava tulumaksu vältimise lahendusena, loeb tehingu sisu, mitte vorm. Kui kingitud vara kohe edasi müüa, siis tekib õigustatud küsimus, et miks üldse kingiti.
Lisa kommentaar
Liitu meililistiga
Olulise info saamiseks liitu meililistiga!
Sildid
Kristi investeerib OÜ
Reg. kood: 14753252
Sõpruse pst 44-32, Tallinn, Harjumaa, 10620
Üldine kontaktinfo:
Kristi Saare
e-mail: kristi [at] kristiinvesteerib.ee
telefon: 555 88 178
Käesoleval veebilehel kirjeldatu on minu isiklik kogemus investeerimismaailmas - tegemist ei ole investeerimisnõuga ning ükski kajastatud tehing või tegevus ei ole ostusoovitus.
Veebilehe sisu on meelelahutusliku ja informatiivse sisuga ning ei tohiks kunagi olla aluseks ühegi otsuse tegemiseks. Tee kõik oma finantsotsused vastavalt oma riskitasemele ja isikliku portfelli analüüsile. Tootlikke investeeringuid!
© 2016-2024 Kristi investeerib OÜ
Väga huvitav postitus ja tänud, et sa nii avameelsel rääksid. Paljudel väikeinvestoritel, väikeettevõtjatel, start-uperitel on sarnased probleemid.
a) enda ettevõttes töötamine loob panga jaoks häirekella…
b) aktsiaid ,investeeringuid ei arvestata. Mõni võib vaadata neid kui isegi “kahtlasi asju” (nt ühisrahastus). Mingi aeg võrdsustati ühisrahatust sms-laenuga…nüüd veidi tagasitõmmatud
Kujutan, ette pangaametnikku sind puurimas ja riskihinangut andmas…Kui ise oled selles vallas suurimaid eksperte
Aga samas ilmselt pangapoliitika on jäik ja kuskilt tõmmatakse piit. Ilmselt Sõõrumaa ja Lõhmus ei saaks ka näiteks Seb-st eluasemelaenu. Peab LHV aastaaruande viima…kahtlane asutus selline
Mida siis teha ?. Avalikkust pushida pigem, et laenutaotlusel on investeeringud + märgiga. Väärib kindlasti raadiosaadet