Meie kodu lugu vol 2

Pool aastat tagasi jagasin blogis kodu otsimisega seotud protsesse – sobiva projekti leidmine, lepingute sõlmimised, laenuprotsess jt olulised peamiselt finantsilised ja juriidilised sammud selleks, et kodu meie omaks saaks. Seekord teen ülevaatliku kokkuvõtte kõigest, mis toimub pärast seda, kui võtmed kätte saad – ehk kuidas valgete seintega karbist saab siis päriselt kodu.

Uue kodu puhul oli meile selge, et sisse kolimise hetkeks on seal sisustust pigem olematu kogus. Köögisaagast räägin kohe pikemalt, aga kuna läbiv probleem on pea kõikide asjade tellimisega, et tarneajad on pikad ja kindlust sisustusotsuseid teha enne, kui päriselt sees elad, on vähe, siis oli meil paika pandud täpselt kolm asja, mis pidid sisse kolimiseks olemas olema.

Esiteks voodi – tellisime endale Aatriumi kaudu Eestis toodetud Hypnose kontinentaalvoodi, tegemist oli eritellimusega, kuna laiutamiseks valisime 180×210 suuruse. Tarneaeg oli kardetud 4 nädala asemel isegi alla kolme, seega polnud hullu.

Aatriumiga on ajalooliselt klienditeeninduse koha pealt olnud pigem keskpäraseid ja halbu kogemusi, seekord sattus väga hea klienditeenindaja, kes oli nii abivalmis, et isegi kirjutasime pärast Aatriumisse, et teda kiita. Vastust muidugi null, kiida veel, eks. Voodit aga kiidan, hinnasilt oli krõbe, aga see on kõige mugavam voodi, kus elu sees maganud olen ja on oma hinda tõesti väärt. Boonuseks voodi all olevad mahukad sahtlid, kuhu saab voodipesu, tekke jms kraami panna, et need ruumi ei võtaks kappides.

Teiseks oli lapse voodi – sellega oli lihtne, üks vähestest asjadest, mis vanast kodust koos tema kummutiga kaasa sai võetud. Kolmandaks diivan. Kõik muudkui räägivad, et diivani ostmine on paras jama. On jah, ma ei saa üldse aru, kes seda kohalikku valikut kureerivad, suur hulk on ikka tõesti koledad nagu ööd (või lihtsalt nii suured, et mul tekkis küsimus, kuhu tuppa need üldse mahuks). Muidugi sain aru, et meil oli veidi ebatavaline soov – tahtsime pisikeste jalgadega diivanit, mille alt saaks ka tolmu pühkida.

Lõpuks suutsime leida enam-vähem soovidele vastava diivanikomplekti RUGist, ent kuigi diivan oli ilus ja mugav, siis 6 kuud hiljem oli ühel diivanil toestus läbi vajunud (üks jalg viltu), ehk hakkasin nendega jaurama, et tahaks garantiid rakendada ja ma pole väga lootusrikas selle koha pealt. Ilmselt tuleb uus diivan valida, ehk see ost on sisuliselt aia taha läinud.

Siiski, voodid ja diivan olemas, olime nõus sisse kolima. Kuna köögi suhtes polnud siis veel lootuski ja ühtki kappi polnud, siis kõik muu oli kastides, laenasime sõbralt pisikese tudengipliidi (selline, kus on peal kaks auku) ja vanemad tõid Morozko külmkapi kasutada, mis oli ka näiteks Tartus mind tudengielu ajal aastaid teeninud - see oli täpselt nii suur, et sinna sai lapse piimapaki ja paar asja veel sisse panna ja oligi kõik. Tuli siis võtta ette kogu ülejäänud sisustamise rõõm.

Ise peitu, asjad peitu!

Mõlemal korrusel on päris palju maast laeni aknaid, seega oli esimese asjana vaja kuidagi naabrite eest peitu saada. Ajutiselt läksid üles kahepoolse teibiga paar vana kardinat, niikaua, kuni kassettruloosid ootasime (saime teada, et on täielik teadus valida normaalset kahepoolset teipi muidugi, mis ka pärast klaasi pealt maha tuleb (ilma noa abita), hind ja kvaliteet on väga selges seoses siin). Sõbra soovitusel tegime ruloode tellimuse Deverist.

Käidi kohapeal, mõõdeti aknad ära (allkorrusel on 5 laia ja pikka akent, kõik veidi eri mõõtu, kuna viiest kaks avanevad ustena), anti nõu materjalide asjus - läks veidi üle kahe nädala ja kahes osas paigaldati rulood ka ära. Muidugi me alguses ei mõelnud sellele, et maani ei saa rulood alla kerida, kui sul on laps, kelle jaoks on selle sikutamine väga põnev, aga eriti magamistoas on pimendavad rulood kuldaväärt. Muidugi peab arvestama, et kassettrulood piiravad veidi akende avamist (kuna kassett võtab ise ruumi). Kuna alguses polnud üldse paigas, mis värvi nüansid toas tulevad, siis ei oleks osanud sel hetkel ka kardinaid valida.

Kardinateni jõudsime kevadel, kui päike hakkas sisse paistma, eritellimusel õige pikkusega kardinasiini sai Decorast. Küsisin ka kohale toomist (mida pakutakse ainult hingehinnaga) ja paigaldust (mida nad muidugi ise ei paku ja kontaktiks pakutud numbril helistades öeldi, et pooleteise kuu pärast saab).

Täisteenust on ükskõik, mis asjade juures lihtsalt keeruline Eestis saada (isegi, kui oled nõus selle eest maksma) ja ma ei ole siiamaani aru saanud, miks see nii on. Kuna osad laed on 2.7m kõrged, siis oleks eelistanud, kui ei oleks pidanud neid ise lakke panema, aga no oodata ei oleks ka viitsinud enam.

Üks tuttav sõnastas kokkuvõttes hästi – kui mujal riikides on hea klienditeenindus äri tegemise aluseks, siis Eestis on see kahjuks ainult konkurentsieeliseks. Kuna paljud oma kogemusi ka üldse ei jaga, siis ongi hästi raske teha valikuid asjade puhul, mida võib-olla ainult korra elus või korra kümne aasta jooksul ostad.

Selleks, et kodu veidi rohkem kodu moodi välja näeks ja kõik asjad kastidest saaks lahti pakkida oli vaja valida välja kapid. Uskumatu, kui palju ühte koju kappe vaja on! Endale ja lapsele eraldi riidekappi vaja, öökappe voodi kõrvale, raamaturiiulit, garderoobikappi, panipaiga kappe, teleka alla kappi. Muidugi me tegime põhimõttelise sisekujundusliku otsuse, et kõik mis vähegi võimalik läheb kappi – ei mingeid avatud riiuleid, kust peab tolmu pühkima pidevalt.

Ei hakanud oma elu sisse ehitatud kappidega keeruliseks tegema. Käisime tiiru Soome IKEAs juba suvel, et vaadata üle, mida ja kuidas välja valida saaks, võtsime nende 3D planeerimisprogrammi ette ja joonistasime kapid üles ja otsisime ettevõtted, kes need kohale tooks. Kuna meil olid kõrged laed, siis ei olnud mõtet madalaid kappe panna, kuna kapi otsas olev ruum on niikuinii kasutu, siis valisime 2.38 kõrgusega kapid. Neid niikuinii ise ilma kaubikuta ära ei tooks ja otsustasime, et anname ülesande firmadele, kes juba oskavad neid miljonit juppi laost kokku otsida (sest juppe päriselt oligi miljon).

Esimene ports IKEA juppe.

Leidsime firma, kes tooks Leedu IKEAst kraami (tooted + transport olid kokku odavamad kui oleks olnud Soome IKEAst osta). Kahe reisiga sai Ekspresskuller enamiku kraamist toodud – muidugi jäid puudu kappide uksed, sest need olid nii Lätist kui Leedust otsa saanud. Esmalt tekitas nõutust, et kuigi ilma usteta kapp on sisuliselt riiulina kasutatav, siis ikka uksi ka vaja. Lasime siis puuduolevad uksed ja veidi nipet-näpet tuua veel Soomest lisaks, selleks kasutasime Mööblivedu. Selles suhtes on IKEA puhul ikka megahea, et samadest sarjadest võimalik asju valida ja kui ühes poes otsas, siis saad teisest poest valida asjad, mis ikka kokku sobivad.

Alguses saad disainiprogrammis valmis joonistada oma soovid

Ja siis tuli kõik see mööbel ka kokku panna. Ei tasu alahinnata, kui kaua võtab see aega ja tasub kutsuda külla kõik sõbrad, kes IKEA mööbli kokku panemist naudivad (tuleb välja, et mul on neid päris palju). Lõpuks käis meil nädala jooksul abiks vist 6 erinevat sõpra ja ma ise panin veel mitu õhtut pärast riiuleid ja sahtlisiine kokku (tasub pisikene käsitrell osta, muidu lähed hulluks). Kui kõik koos oli, siis tegelikult käisime ühe reisi ise ka lõpuks Soomes, et kõiksuguseid muid pisikesi asju IKEAst osta, peamiselt kööki erinevaid korvikesi, topse jms asju, mida oli mõistlikum kohapealt valida.

Magamistoa riidekapid (ja ainus uks, mis esimese saadetisega kohale tuli)

Lisaks suurtele kappidele tulid IKEAst ka toolid, nii baaripukid köögisaarekese alla kui ka toolid söögilaua juurde. Tasub enne välja valimist käia kohapeal päriselt toolide peal istumas, aga ei saa kvaliteedi üle kurta, on mugavad ja vastupidavad. Ja kogu selle kokku kruvimise juures, siis nii vähe, kui meil muid asju oli vaja kokku panna, siis oli kõikide teiste asjadega palju rohkem jama, minu enda töölaual jäidki lõpuks sahtlid kokku panemata, sest see oli nii kehva disainiga ja korra juba kokku kruvitud asju ei saanud lahti kruvida. Seda, et Mööblivedu pakkus ka IKEA mööbli kokkupanekut avastasime muidugi siis, kui juba mööbel pea kõik kokku oli pandud!

Toolide kokkupanek + panipaiga riiuliterivi

Üks lõputu lugu köögist

Ma ei ole kindel, mitu korda ma olen sellest köögijamast juba Investeerimisraadios jauranud, aga, et selgitada oma frustratsiooni, siis hetkel on juunikuu ja minu köök EI OLE ikka veel valmis. Nii, et ma usun, et mul on täiesti õigus mitte rahul asjaga olla.

Me hakkasime kööki täiesti õigeaegselt tellima, alustasime täpsemalt joonistega umbes aprillis-mais (eeldatav sissekolimise aeg oli siis oktoober). Osad köögitegijad ei suutnud isegi pakkuda nõustamiseks aega lähema kuu aja sisse, seega tundus, et köögi lõplik valmimine ei oleks ka eriti paljulubava ajaraami sees olnud.

Seega valisime paljude poolt kiidetud Baltesti, ehk Eestis toodetud, lubati kiiret valmimist ja mida kõike muud. Jah, tõesti, kui lõpuks sai tellimuse lukku, siis olid jupid tõesti kiiresti valmis, aga sellest on vähe kasu, kui kõik muu trall vahepeal täiesti uskumatult ebakompetentne on.

Nagu ikka, käisime mitu korda salongis jooniseid tegemas. Oleks pidanud vist kohe ettevaatlikuks muutuma, kui köögidisainer muutus ja teine inimene üle võttis – jäid üle vaatamata meie antud plaanid ja nende sobivus kohapeal tehtud joonistega, seega kui lõpuks tuli nende poolt mõõdistaja (keda ma ei mäletagi enam, kui mitu nädalat taga ajasime), siis läksid joonised uuesti muutmisele, mis tähendas jälle lihtsalt lisakuud pöidlakeerutamist, sest mitte midagi ei toimunud. Meie olime valmis köögitellimuse lukku panema augustis, reaalselt läks tellimus lukku siis, kui juba sisse olime kolinud, ehk oktoobris.

Juba liigub köögi kokku panemine!

Rõõm sellest, et köök läks tegemisse ja asjad liiguvad oli väikene, sest kui köök oli valmis, siis see veel ei tähendanud, et ta oleks kohale toodud. Kui kohale toodi, siis see ei tähendanud, et oleks üldse vaba paigaldajat. Ja kui lõpuks ka see paigaldaja tuli, siis ei tähendanud see seda, et kööki annaks kokku panna. Kui tavaliselt pannakse köögid kokku päeva-kahega, siis minu köögi pealt nad selgelt raha teeninud ei ole, sest töötunde on paigaldajatel seal kokku läinud vist lausa viie päeva jagu. Ja ka siis olid osad asjad alguses kahepoolse teibiga kokku pandud korraliku liimimise asemel!

Mis siis oli kehvasti? Esiteks tegime köögi disainil mitu valikut, mille puhul oleks pidanud nendepoolne tehnoloog veidi mõtlema, et kas ja kuidas saab. Kuna oleme mehega pikka kasvu, siis lasime teha kõrgendatud köögi (kui tavaliselt on tööpinna kõrgus ca 90cm, siis meil on 97cm, super otsus). See tähendas aga, et standardkõrguses jalad köögikappidel ei olnud piisavalt pikaks reguleeritavad, uste mehhanismid oleks pidanud läbi mõtlema (näiteks nõudepesumasina kapi uks sai ette pandud ja siis ei läinud lahti) ning palju teisi pisiasju.

Lisaks sellele otsustasime kivitööpinna kasuks (et oleks lihtne puhastada) ja kuigi see on tõesti ilus ja kokkuvõttes super valik, siis on kivi raske. See tähendab, et köögil peab olema piisavalt palju vaheseinu, et kivi toestada. Kuna meil on aga köögil kaks tühja nurka (seina ääres ja köögisaare sees), kus ei ole mingit toestust, siis toodeti köögi kokkupanekul sinna vaheseinu juurde ja kui kivipaigaldajad tulid viimast mõõtmist tegema, siis nemad ikka ainult vandusid.

Muidugi ei ole meil ka päris tavapärane pliidiplaatide lahendus, sest üks pliidiplaat on teppanyaki plaat (all pildil vasakul, mida ka otsisime igasuguste pakkujate kaudu, et kes selle meile lõpuks Eestisse võluks), kivipaigaldajad võtsid need kivi lõikamiseks kaasa, et saaks jooksvalt kontrollida, kas ja kuidas neid üldse kivi sisse sobitada saab (hoolimata sellest, et kohe algusest oli teada, et need plaadid tulevad ja edastasime ka tehnilise info varakult).

Ehk päris palju asju, mida kindlasti meie köögi tellijatena ei oleks saanud ise teada, vaid mida oleks pidanud disainer ja tehnoloog üle vaatama (näiteks meie valitud köögi segisti jaoks ei olnud piisavalt ruumi kraanikausi ja seina vahel, et seda täisfunktsionaalsusega paigaldada). Kogu sellest trallist on muidu kahju (kubu kate on ikka puudu), sest ilma selle jauramiseta oleks köök 5/5 hindega.

Veel-viimased-jupid-puudu köök

Paar tähelepanekut:

• täispikkuses külmkapp ja täispikkuses sügavkülm on tõesti super, kui vähegi sulle kööki sobib siis eelista seda;
• kivist tööpind on super, kui sul on väike laps, tõmbad lapiga üle ja alati puhas (ja kõik hoiatasid, et on väga külm, aga tegelikult ei ole);
• pane aega tehnika valikuks, me oleme tõesti väga rahul kõikide valikutega (kuigi kuna köögi tellimine võttis nii kaua aega, siis näiteks meie valitud ahi oli vahepeal tootmisest maha võetud ja pidime uue valima), kokkuvõttes on meil palju Boschi tehnikat;
• lisa köögisaare seest välja tulevad pistikud kindlasti disaini, mugav ja visuaalselt ilusam;
• kaldnurga all kubu jätab pliidi kohale päriselt palju rohkem ruumi;
• kuigi enda meelest oli pistikuid piisavalt, siis ikka elektrik käis neid lisamas (näiteks kuhu paned mikrolaineahju, kohvimasina jt pisiasjad - ka see tuleb kohe alguses välja mõelda);
• ükskõik, kui vara kööki hakkad disainima, ikka on aega lõpuks vähe.

Mida teha ise, mida sisse osta?

Me mehega kohe alguses rääkisime, et paljud asjad/teenused ostaks edaspidi kohe sisse, kui sedasama peaks veel millalgi läbi tegema. Põhjus lihtne – esiteks see kulu, et keegi midagi ära teeb versus kulu, et ise kõik vajalikud tööriistad osta on üks küsimus (tuleb välja, et meie sõpradel on väga palju tööriistu olemas, mida laenata õnneks), teiseks ikka vilumusel on ka oma väärtus. Paljude asjade peale kulus ikka kordades rohkem aega, kui oleks mõistlik olnud, sest me ise (sõprade ja vanemate abiga) tegime. Mõned näited siinkohal.

Telekas. Teleka lasime panna seina (lastega muudmoodi vist ei saagi). Ostsime teenuse sisse, mis lõpuks oli ülimõistlik. Esiteks läks kiviseina, ehk puurimist oli omajagu. Teiseks, esimene jalg, mille külge telekas pandi, ei sobinud väga hästi (telekas võbeles), ehk paigaldaja tuli nädal hiljem ja vahetas jala sobivama vastu välja. Ise oleksin hulluks läinud seda tehes. Muidu tehnikaga, mida kallimat asja ostad, seda kindlam on, et allahindlus ühel hetkel tuleb, teleka puhul mõne nädala kannatasime ja oligi järjekordne kampaania.

Vannitoa kapid. See on üks suuremaid möödalaskmisi. Ehituse ajal oli tegelikult võimalus valida välja ka vannitoamööbel ja lasta ehitajal see lisatasu eest paigaldada. Selleks hetkeks oli meil kogu otsustamisest juhe nii koos, et ei suutnud enam asjaga tegeleda. Selle hinnaks oli see, et tagantjärgi otsisime samad kapid välja, pidime sama kaua ootama ja väga mitu puuriotsa kulutama, et kiviplaatidesse kappe kinnitada. Eriti jama oli see, et kuna kohe kappe ei võtnud, siis ei olnud kraanikausside äravoolud õigesti paigaldatud, et kapid normaalselt sobiks (ja et sahtlid käiks).

Pesumasin/kuivati. Esiteks, super hea otsus valida mõlemad, mitte kuivatifunktsiooniga pesumasin või kuivati üldse võtmata jätta. Mulle üldse ei meeldi, et kuskil nurgas pesu kuivab (ja, et mingi pesurest üldse jalus on alati). Laps sööb praegu usinalt ise ja kulub vahel neli komplekti riideid päevas, nii, et nii pesumasin kui ka kuivati saavad korralikult vatti. Oleks võinud lasta neil kohale toomisele lisaks ära paigaldada, ise loodimine on paras tüütus ja võttis aega rohkem kui oleks pidanud (paigaldasime tornina üksteise otsa). Ahjaa, veel vannitoa teemal, tavapoed tasub igasuguste rätikute jms asjade teemal vahele jätta, ostsime otse Hotellitarvetest ja väga mõistlik valik, päriselt suured rätikud!

IKEA mööbeli kokku panek. Kui kõike korraga poleks ostnud, siis veel enam-vähem oleks olnud OK, aga kopp sai siiski ette. Aitäh kõikidele sõpradele, kelle abile saime loota kokkupanekul. Eriti just suurte kappidega peab arvestama, et kahekesi ei saagi neid normaalselt kokku panna, vaid vaja kolme inimest (ja neljandat, kes samal ajal last vaatab, muidu ta jookseb kõikide kruvidega ära).

Aed, üldalad. Meil naabritega täitsa vedas, sest enamik on palju asjalikumad kui meie ise oleme. Näiteks kamba peale lasime hoovialale panna uue mänguväljaku, boksidele said juurde pandud aiad, kui on vaja ventlatsioonisüsteemile uut filtrit, siis kamba peale odavam tellida jms. Kui on KÜ, kus päriselt asjad liiguvad, siis see on mõistlikum ja odavam, eks kellel kuidas naabritega näkkab.

Elektritööd ja veetööd. Tasub leida esimese asjana asjalik elektrik, sest teda on kindlasti palju vaja. Meil käis elektrik lõpuks nii mitu korda, et laps juba tundis ta ära. Pistikute liigutamised, ahjude ühendamised jms pisiasjad. Köögiga koos tavaliselt kõiki vajalikke elektri- ja veeühendusi ei tehta, nende eest pead ise hoolt kandma. Muidugi tekkis vahepeal tunne, et oleks pidanud ise elektrikuks õppima minema, vaadates, mis tunnihinnaga see teenus on.

Ja lõppu ikka ei paista…

Mu ema ükskord külas käies ohates tundis mulle kaasa, et vanasti ikka sisustati kodu aastaid ja aastaid, et kui raske võib olla kõik asjad korraga osta. Seda on muidu päris naljakas näha ka, papikonteiner on kogu aeg täis, sest kõikidel naabritel tuleb veel järjest kappe, mööblit ja igasuguseid pisiasju. Meil on ka praegu puudu veel kõik lambid (eks sügiseks vaja), mõned vannitoa seina minevad kapid ja välisukse juurde sisse ehitatud garderoobikapp, mida võiks olla suvel hea tellida.

Eks kõige olulisem ongi see prioritiseerimine, et mida ja kui ruttu vaja on. Praegu näiteks oli aiamööbel, muru istutamine, elupuude istutamine ja grilli hankimine lihtsalt hooajaliselt veidi olulisem. Tasubki teha nimekiri kõikidest asjadest, mida teha on vaja ja neid kuidagi loogiliselt laiali jaotada.

Ise olin optimistlik, et umbes poole aastaga võiks saada valmis sisustamisega – jah, suuremad asjad saab küll, aga ma ka ei kujutanudki ette, kui palju on kõiki väikeseid asju, mille puhul lihtsalt tuleb ühel hetkel sein ette, et sa ei jaksa korraga otsustada kõike ja lihtsalt võtad pausi. Mitmeid asju ei suuda ka väga hästi ette kujutada, kuidas nad võiksid olla enne, kui ise sees elad ja tunnetad, mis ja kus käe järgi võiks olla.

Ja küsimusele, et kas oleme ostuga rahul? Jah, tõesti väga rahul. Kogu aeg, mis planeerimisele ette kulutasime, oli väga hästi kulutatud. Muidugi alati on pisiasju, mis võiks olla nii või naa, aga neid saab lõpuni paika ainult siis, kui täiesti nullist ise ehitad. Uusarenduse puhul saad sisekujunduses siiski väga palju enda käe järgi kujundada ja kõrvalkulud on ikka uskumatult madalad – näiteks praeguse 104m2 kodu küttekulu on väiksem kui vana 42m2 korteri puhul!

Aga oleme ausad, läksime kogu selle sisustamise protsessi käigus mõlemad abikaasaga korduvalt ikka väga närvi – uskumatu, kui kehvasti suudavad mõned ettevõtted asju ajada. Polnudki siis muud teha, kui sügavalt siise ja välja hingata, sest vihastamine asju kiiremini edasi ei liigutanud. Hoiataks kõiki, et tasub päriselt arvestada sellega, et tähtajad ei ole paljude ettevõtete jaoks mingisuguse sisulise tähendusega.

Ahjaa, mõtlesime siin, et elame ilma köögita ja tellime niisama kulleriga süüa ning elame üle. Hea mõte, aga meie aadressi ei olnud päris pikalt õigesti üheski kaardirakenduses olemas, kuna loodi uus aadress. Ehk tervitused siin kõikidele neile Selveri, Coopi ja Wolti kulleritele, kes ümber meie kvartali lõputul hulgal tiire tegid terve sügise ja talve. 😉

Blogipostitus uuendatud 24.08.2022

Loe ka neid postitusi

Meie kodu lugu

15.10.2018

Viis aastat investeerimist

15.02.2018

Elust ilma palgatööta

11.06.2019