Pool aastat tagasi jagasin blogis kodu otsimisega seotud protsesse – sobiva projekti leidmine, lepingute sõlmimised, laenuprotsess jt olulised peamiselt finantsilised ja juriidilised sammud selleks, et kodu meie omaks saaks, siis seekord teen ülevaatliku kokkuvõtte kõigest, mis toimub siis pärast seda kui võtmed kätte saad – ehk kuidas valgest karbist saab siis päriselt kodu.
Uue kodu puhul oli meile selge, et sisse kolimise hetkeks on seal sisustust pigem olematu kogus. Köögisaagast räägin kohe pikemalt, aga kuna läbiv probleem on pea kõikide asjade tellimisega, et tarneajad on pikad ja kindlust otsuseid teha sisustuse kohta enne kui päriselt sees elad on vähe, siis oli meil paika pandud täpselt kolm asja, mis pidid sisse kolimiseks olemas olema.
Esiteks voodi – tellisime endale Aatriumi kaudu Eestis toodetud Hypnose kontinentaalvoodi, tegemist oli eritellimusega kuna laiutamiseks valisime 180×210 suuruse. Tarneaeg oli kardetud 4 nädala asemel isegi alla kolme, seega polnud hullu.
Aatriumiga on ajalooliselt klienditeeninduse koha pealt olnud pigem keskpäraseid ja halbu kogemusi, seekord sattus väga hea klienditeenindaja, kes oli nii abivalmis, et isegi kirjutasime pärast Aatriumisse, et teda kiita. Vastust muidugi null, kiida veel, eks. Voodit aga kiidan, hinnasilt oli krõbe aga kõige mugavam voodi, kus elu sees maganud olen ja on oma hinda tõesti väärt. Boonuseks voodi all olevad mahukad sahtlid, kuhu saab voodipesu, tekke jms kraami panna, et need ei võtaks ruumi kappides.
Teiseks oli lapse voodi – sellega oli lihtne, üks vähestest asjadest, mis vanast kodust koos tema kummutiga kaasa sai võetud. Kolmandaks diivan. Kõik muudkui räägivad, et diivani ostmine on paras jama. On jah, ma ei saa aru üldse, kes seda kohalikku valikut kureerivad, suur hulk on ikka tõesti koledad nagu ööd (või lihtsalt nii suured, et mul tekkis küsimus kuhu tuppa need üldse mahuks?). Muidugi sain aru, et meil oli veidi ebatavaline soov – tahtsime pisikeste jalgadega diivanit, mille alt saaks ka tolmu pühkida.
Lõpuks suutsime leida enam-vähem soovidele vastava diivanikomplekti RUG-ist, ent kuigi diivan oli ilus ja mugav, siis nüüdseks 6 kuud hiljem on ühel diivanil toestus läbi vajunud (üks jalg viltu), ehk kohe hakkan nendega jaurama, et tahaks garantiid rakendada ja ma pole väga lootusrikas selle koha pealt. Ilmselt tuleb uus diivan valida, ehk see ost on sisuliselt aia taha läinud.
Siiski, voodid ja diivan olemas, olime nõus sisse kolima. Kuna köögi suhtes polnud siis veel lootuski ja ühtki kappi polnud, siis kõik muu oli kastides, laenasime sõbralt pisikese tudengipliidi (selline kus peal kaks auku) ja vanemad tõid Morozko külmkapi kasutada, mis oli ka näiteks Tartus mind tudengielu ajal aastaid teeninud, mis oli täpselt nii suur et sinna sai lapse piimapaki ja paar asja veel sisse panna ja oligi kõik. Tuli siis võtta ette kogu ülejäänud sisustamise rõõm.
Ise peitu, asjad peitu!
Mõlemal korrusel on päris palju maast laeni aknaid, seega oli esimese asjana vaja kuidagi naabrite eest peitu saada. Ajutiselt läksid üles kahepoolse teibiga paar vana kardinat niikaua kuni kassettruloosid ootasime (saime teada, et on täielik teadus valida normaalset kahepoolset teipi muidugi, mis ka pärast klaasi pealt maha tuleb (ilma noa abita), hind ja kvaliteet on väga selges seoses siin). Sõbra soovitusel tegime ruloode tellimuse Deverist.
Käidi kohapeal mõõdeti aknad ära (allkorrusel on 5 laia ja pikka akent, kõik veidi eri mõõtu kuna viiest kaks avanevad ustena), anti nõu materjalide asjus ja veidi üle kahe nädala ja kahes osas paigaldati rulood ka ära. Muidugi me alguses ei mõelnud sellele, et maani ei saa rulood alla kerida kui sul on laps, kelle jaoks selle sikutamine on väga põnev, aga eriti magamistoas on pimendavad rulood kuldaväärt. Muidugi peab arvestama, et kassettrulood piiravad veidi akende avamist (kuna kassett võtab ise ruumi). Kuna alguses polnud üldse paigas, mis värvi nüansid toas tulevad, siis ei oleks osanud sel hetkel ka kardinaid valida.
Kardinateni jõudsime kevadel kui päike hakkas sisse paistma, eritellimusel õige pikkusega kardinasiini sai Decorast. Küsisin ka paigaldust (mida nad muidugi ise ei paku ja kontaktiks pakutud numbril helistades öeldi, et pooleteise kuu pärast saab) ja kohale toomist (mida pakutakse ainult hingehinnaga).
Täisteenust on ükskõik mis asjade juures lihtsalt keeruline Eestis saada (isegi kui oled nõus selle eest maksma) ja ma ei ole siiamaani aru saanud miks see nii on. Kuna osad laed on 2.70 kõrged siis oleks eelistanud kui ei oleks pidanud ise neid lakke panema, aga no oodata ei oleks ka viitsinud enam.
Üks tuttav sõnastas kokkuvõttes hästi – kui mujal riikides on hea klienditeenindus äri tegemise aluseks, siis Eestis on see kahjuks ainult konkurentsieeliseks. Kuna paljud oma kogemusi ka üldse ei jaga, siis ongi hästi raske teha valikuid asjade puhul, mida võib-olla ainult korra elus või korra kümne aasta jooksul ostad.
Selleks, et kodu veidi rohkem kodu välja näeks ja kõik asjad kastidest saaks lahti pakkida oli vaja valida välja kapid. Uskumatu kui palju ühte koju kappe vaja on! Endale riidekappi vaja ja lapsele riidekappi vaja, öökappe voodi kõrvale, raamaturiiulit, garderoobikappi, panipaika kappe, teleka alla kappi. Muidugi me tegime põhimõttelise sisekujundusliku otsuse, et kõik mis vähegi võimalik läheb kappi – ei mingeid avatud riiuleid, kust peab tolmu pühkima pidevalt.
Ei hakanud oma elu sisse ehitatud kappidega keeruliseks tegema. Käisime tiiru Soome IKEAs juba suvel, et vaadata üle, mida ja kuidas välja valida saaks, võtsime nende 3D planeerimisprogrammi ette ja joonistasime kapid üles ja otsisime ettevõtted, kes kohale tooks. Kuna meil olid kõrged laed, siis ei olnud mõtet madalaid kappe panna, kuna kapi otsas olev ruum on niikuinii kasutu, siis valisime 2.38 kõrgusega kapid. Neid niikuinii ise ilma kaubikuta ära ei tooks ja otsustasime, et anname ülesande firmadele, kes juba oskavad neid miljonit juppi laost kokku otsida (sest juppe päriselt ka oligi miljon pärast).
Esimene ports IKEA juppe.
Leidsime firma, kes tooks Leedu IKEAst kraami (tooted + transport olid kokku odavamad kui oleks olnud Soome IKEAst osta). Kahe reisiga sai Ekspresskuller enamiku kraamist toodud – muidugi jäid puudu kappide uksed, sest need olid nii Lätist kui Leedust otsa saanud. Esmalt tekitas nõutust, et kuigi ilma usteta kapp on sisuliselt riiulina kasutatav, siis ikka uksi ka vaja. Lasime siis puuduolevad uksed ja veidi nipet-näpet tuua veel Soomest lisaks, selleks kasutasime Mööblivedu. Selles suhtes on IKEA puhul ikka megahea, et samadest sarjadest võimalik asju valida ja kui ühes poes otsas, siis saad teisest poest valida asjad, mis ikka kokku sobivad.
Alguses saad disainiprogrammis valmis joonistada oma soovid
Ja siis tuli kõik see mööbel ka kokku panna. Ei tasu alahinnata kui kaua võtab aega ja tasub kutsuda külla kõik sõbrad, kes IKEA mööbli kokku panemist naudivad (tuleb välja, et mul on neid päris palju). Lõpuks käis meil nädala jooksul abiks vist 6 erinevat sõpra ja ma ise panin veel mitu õhtut pärast riiuleid ja sahtlisiine kokku (tasub pisikene käsitrell osta, muidu lähed hulluks). Kui kõik koos oli, siis tegelikult käisime ühe reisi ise ka lõpuks Soomes, et kõiksuguseid muid pisikesi asju IKEAst osta, peamiselt kööki erinevaid korvikesi, topse jms asju, mida oli mõistlikum kohapealt valida.
Magamistoa riidekapid (ja ainus uks, mis esimese saadetisega kohale tuli)
Lisaks suurtele kappidele tulid IKEAst ka toolid, nii baaripukid köögisaarekese alla kui söögilaua juurde toolid. Tasub enne välja valimist käia kohapeal päriselt toolide peal istumas, aga ei saa kvaliteedi üle kurta, on mugavad ja vastupidavad. Ja kogu selle kokku kruvimise juures, siis nii vähe kui meil muid asju oli vaja kokku panna, siis oli kõikide teiste asjadega palju rohkem jama, minu enda töölaual jäidki lõpuks sahtlid kokku panemata, sest nii kehva disainiga oli ja korra juba kokku kruvitud asju ei saanud lahti kruvida. Seda, et Mööblivedu pakkus ka IKEA mööbli kokkupanekut avastasime muidugi siis kui juba mööbel pea kõik kokku oli pandud!
Toolide kokkupanek + panipaiga riiuliterivi
Üks lõputu lugu köögist
Ma ei ole kindel, mitu korda ma olen sellest köögijamast juba Investeerimisraadios jauranud, aga et selgitada oma frustratsiooni, siis hetkel on juunikuu ja minu köök EI OLE ikka veel valmis. Nii et ma usun, et mul on täiesti õigus mitte rahul asjaga olla.
Me hakkasime kööki täiesti õigeaegselt tellima, alustasime täpsemalt joonistega umbes aprill-mai (eeldatav sissekolimise aeg oli siis oktoober). Osad köögitegijad ei suutnud isegi pakkuda nõustamiseks aega vähem kui kuu aja sisse, mis tundus et köögi lõplik valmimine ei oleks ka eriti paljulubava ajaraami sees olnud.
Seega valisime paljude poolt kiidetud Baltesti, ehk Eestis toodetud, lubati kiiret valmimist ja mida kõike muud. Jah, tõesti, kui lõpuks sai tellimuse lukku, siis oli jupid jah valmis kiiresti, aga sellest on vähe kasu kui kõik muu trall vahepeal täiesti uskumatult ebakompetentne on.
Nagu ikka käisime mitu korda salongis jooniseid tegemas. Oleks pidanud vist kohe ettevaatlikuks muutuma kui köögidisainer muutus ja teine inimene üle võttis – jäid üle vaatamata meie antud plaanid ja nende sobivus kohapeal tehtud joonistega, seega kui lõpuks tuli nende poolt mõõdistaja (keda ma ei mäletagi enam kui mitu nädalat taga ajasime), siis läksid joonised uuesti muutmisele, mis tähendas jälle lihtsalt lisakuuaega pöidlakeerutamist, sest mitte midagi ei toimunud. Meie olime valmis köögitellimuse lukku panema augustus, reaalselt läks tellimus lukku siis kui juba sisse olime kolinud, oktoobris.
Juba liigub köögi kokku panemine!
Rõõm sellest, et köök läks tegemisse ja asjad liiguvad oli väikene, sest kui köök oli valmis, siis see veel ei tähendanud, et ta oleks kohale toodud. Kui kohale toodi, siis see ei tähendaks, et oleks veel üldse paigaldajat. Ja kui lõpuks ka see paigaldaja tuli, siis ei tähendanud see seda, et kööki annaks kokku panna. Kui tavaliselt pannakse köögid kokku päeva-kahega, siis minu köögi pealt nad selgelt raha teeninud ei ole, sest töötunde paigaldajatel on seal kokku läinud vist lausa viie päeva jagu. Ja siis ka olid osad asjad alguses kahepoolse teibiga kokku pandud korraliku liimimise asemel!
Mis siis kehvasti oli? Esiteks tegime köögi disainil mitu valikut, mille puhul oleks pidanud nendepoolne tehnoloog veidi mõtlema, et kas ja kuidas nii saab. Kuna oleme mehega pikka kasvu, siis lasime teha kõrgendatud köögi (kui tavaliselt on tööpinna kõrgus ca 90cm, siis meil on 97, super otsus). See tähendas aga, et standardkõrguses jalad köögikappidel ei olnud piisavalt pikaks reguleeritavad, uste mehhanismid oleks pidanud läbi mõtlema (näiteks nõudepesukapi uks sai ette pandud ja siis ei läinud lahti) ja palju teisi pisiasju.
Lisaks sellele otsustasime kivitööpinna kasuks (et oleks lihtne puhastada) ja kuigi see on tõesti ilus ja kokkuvõttes super valik, siis kivi on raske. See tähendab, et köögil peab olema piisavalt palju vaheseinu, et kivi ka toetada. Kuna meil on aga köögil kaks tühja nurka (seina ääres ja köögisaare sees) kus ei ole mingit toestust, siis kui juba kööki kokku pandi toodeti sinna vaheseinu juurde ja kui kivipaigaldajad tulid viimast mõõtmist tegema, siis nemad ikka ainult vandusid.
Muidugi ei ole meil ka päris tavapärane pliidiplaatide lahendus, sest üks pliidiplaat on teppanyaki plaat (all pildil vasakul, mida ka otsisime igasuguste pakkujate kaudu, et kes selle meile lõpuks Eestisse võluks), kivipaigaldajad võtsid need kivi lõikamiseks kaasa, et saaks jooksvalt kontrollida, kas ja kuidas neid üldse kivi sisse sobitada saab (hoolimata sellest, et kohe algusest oli teada, et need plaadid tulevad ja edastasime ka tehnilise info varakult).
Ehk päris palju asju, mida kindlasti meie kui köögi tellijad ei oleks saanud ise teada, vaid oleks pidanud disainer ja tehnoloog üle vaatama (näiteks meie valitud köögi segisti jaoks ei olnud piisavalt ruumi kraanikausi ja seina vahel, et seda täisfunktsionaalsusega paigaldada). Kogu sellest trallist on muidu kahju (kubu kate on ikka puudu), sest ilma selle jauramiseta oleks köök 5/5 hindega.
Veel-viimased-jupid-puudu köök
Paar tähelepanekut:
- täispikkuses külmkapp ja täispikkuses sügavkülm on tõesti super, kui vähegi sulle kööki sobib siis eelista seda
- kivist tööpind on super kui sul on väike laps, tõmbad lapiga üle ja alati puhas (ja kõik hoiatasid, et on väga külm, aga tegelikult ei ole)
- pane aega tehnika valikuks, me oleme tõesti väga rahul kõikide valikutega (kuigi kuna köögi tellimine võttis nii kaua aega, siis näiteks meie valitud ahi oli vahepeal tootmisest maha võetud ja pidime uue valima), kokkuvõttes on meil palju Boschi tehnikat
- köögisaare seest välja tulevad pistikud lisa disainis kindlasti, mugav ja visuaalselt ilusam
- kaldnurga all kubu jätab pliidi kohale päriselt palju rohkem ruumi
- kuigi enda meelest oli pistikuid piisavalt, siis ikka elektrik käis neid lisamas (näiteks kuhu paned mikro, kohvimasina jt pisiasjad tuleb ka kohe alguses välja mõelda)
- ükskõik kui vara kööki hakkad disainima, ikka on aega lõpuks vähe
Mida teha ise, mis sisse osta?
Me mehega kohe alguses rääkisime, et paljud asjad kui järgmine kord peaks, siis ostaks rohkem sisse. Põhjus lihtne – esiteks see kulu, et keegi midagi ära teeb versus kulu et ise kõik vajalikud tööriistad osta on üks küsimus (tuleb välja, et meil sõpradel on väga palju tööriistu olemas, mida laenata õnneks), teiseks ikka vilumusel on ka oma väärtus. Paljude asjade peale kulus ikka kordades rohkem aega kui oleks mõistlikum olnud, sest ise (sõprade ja vanemate abiga) tegime. Mõned näited siinkohal.
Telekas. Teleka lasime panna seina (lastega muudmoodi vist ei saagi). Ostsime teenuse sisse, mis lõpuks oli ülimõistlik. Esiteks läks kiviseina, ehk puurimist oli omajagu. Teiseks esimene jalg, mille külge teleka pani ei sobinud väga hästi (telekas võbeles), ehk paigaldaja tuli nädal hiljem ka vahetas jala sobivama vastu välja. Ise oleks hulluks läinud seda tehes. Muidu tehnikaga, mida kallimat asja ostad, seda kindlam on, et allahindlus ühel hetkel tuleb, teleka puhul mõne nädala kannatasime ja oligi järjekordne kampaania.
Vannitoa kapid. See on üks suuremaid möödalaskmisi. Ehituse ajal oli tegelikult võimalus valida välja ka vannitoamööbel ja lasta ehitajal see lisatasu eest paigaldada. Selleks hetkeks oli meil kogu otsustamisest juhe nii koos, et ei suutnud enam asjaga tegeleda. Selle hinnaks oli see, et tagantjärgi otsisime samad kapid välja, pidime sama kaua ootama ja väga mitu puuriotsa kulutama, et kiviplaatidesse kappe kinnitada. Eriti jama oli see, et kuna kohe kappe ei võtnud, siis ei olnud kraanikausside äravoolud õigesti paigaldatud, et kapid normaalselt sobiks (ja et sahtlid käiks).
Pesumasin/kuivati. 
Esiteks super hea otsus valida mõlemad, mitte kuivatifunktsiooniga pesumasin või üldse võtmata jätta. Mulle üldse ei meeldi, et kuskil nurgas pesu kuivab (ja et mingi pesurest üldse jalus on alati). Laps praegu usinalt ise sööb ja kulub vahest neli komplekti riideid päevas, nii et mõlemad saavad korralikult vatti. Oleks võinud lasta neil kohale toomisele lisaks ära paigaldada, ise loodimine on paras tüütus ja võttis aega rohkem kui oleks pidanud (paigaldasime tornina üksteise otsa). Ahjaa, veel vannitoa teemal, tavapoed tasub igasuguste rätikute jms asjade teemal vahele jätta, ostsime otse Hotellitarvetest ja väga mõistlik valik, päriselt suured rätikud!
IKEA mööbeli kokku panek. Kui kõike korraga poleks ostnud, siis veel enam-vähem oleks olnud OK, aga kopp sai siiski ette. Aitäh kõikidele sõpradele, kelle abile saime loota kokkupanekul. Eriti näiteks suurte kappidega peab arvestama, et kahekesi ei saagi neid normaalselt kokku panna, vaid vaja kolme inimest (ja neljandat, kes samal ajal last vaatab, muidu ta jookseb kõikide kruvidega ära).
Aed, üldalad. Meil naabritega täitsa vedas, sest enamik on palju asjalikumad kui meie ise oleme. Näiteks kamba peale lasime hoovialale panna uue mänguväljaku, boksidele said juurde pandud aiad, ventsüsteemile uut filtrit kui vaja on siis kamba peale odavam tellida ja muid selliseid pisiasju. Kui on KÜ, kus päriselt asjad liiguvad on mõistlikum ja odavam, eks kellel kuidas naabritega näkkab.
Elektritööd ja veetööd. Tasub leida esimesena asjalik elektrik, sest teda on kindlasti palju vaja. Meil käis elektrik lõpuks nii mitu korda, et laps juba tundis ta ära. Pistikute liigutamised, ahjude ühendamised jms pisiasjad. Köögiga koos tavaliselt kõiki vajalikke elektri- ja veeühendusi ei tehta, nende eest pead ise hoolt kandma. Muidugi tekkis vahepeal tunne, et oleks pidanud ise elektrikuks õppima minema vaadates, mis tunnihinnaga teenus on.
Ja lõppu ikka ei paista…
Mu ema ükskord külas käies ohates tundis mulle kaasa, et vanasti ikka sisustati kodu aastaid ja aastaid, et kui raske võib olla kõik asjad korraga osta. Seda on muidu päris naljakas näha ka, papikonteiner on kogu aeg täis, sest kõikidel naabritel tuleb veel järjest kappe, mööblit ja igasuguseid pisiasju. Meil ka praegu on puudu veel kõik lambid (eks sügiseks vaja), mõned vannituppa seina minevad kapid ja välisukse juurde sisse ehitatud garderoobikapp, mida võiks olla suvel hea tellida.
Eks kõige olulisem ongi see prioritiseerimine, et mida ja kui ruttu vaja on. Praegu näiteks oli aiamööbel, muru istutamine, elupuude istutamine ja grilli hankimine lihtsalt hooajaliselt veidi olulisem. Tasubki teha nimekiri kõikidest asjadest, mida teha on vaja ja neid kuidagi loogiliselt laiali jaotada.
Ise olin optimistlik, et umbes poole aastaga võiks saada valmis sisustamisega – jah, suuremad asjad saab küll, aga ma ka ei kujutanudki ette kui palju on kõiki väikeseid asju, mille puhul lihtsalt tuleb ühel hetkel sein ette, et sa ei jaksa korraga otsustada kõike ja lihtsalt võtad pausi. Mitmeid asju ei suuda ka väga hästi ette kujutada, kuidas nad võiksid olla enne kui ise sees elad ja tunnetad, mis ja kus käe järgi võiks olla.
Ja küsimusele, et kas oleme ostuga rahul? Jah, tõesti väga rahul. Kogu aeg, mis planeerimisele ette kulutasime oli väga hästi kulutatud. Muidugi alati on pisiasju, mis võiks olla nii või naa, aga neid saab lõpuni paika ainult siis kui täiesti nullist ise ehitad. Uusarenduse puhul saad sisekujunduses siiski enda käe järgi kujundada väga palju ja kõrvalkulud on ikka uskumatult madalad – näiteks praeguse 104m2 küttekulu on väiksem kui vana 42m2 korteri puhul!
Aga oleme ausad, läksime kogu selle sisustamise protsessi käigus mõlemad abikaasaga korduvalt ikka väga närvi – uskumatu kui kehvasti suudavad mõned ettevõtted asju ajada. Polnudki siis muud teha kui sügavalt siise ja välja hingata, sest vihastamine asju kiiremini edasi ei liigutanud. Hoiataks kõiki, et päriselt arvestada sellega, et tähtajad ei ole paljude ettevõtete jaoks mingisuguse sisulise tähendusega.
Ahjaa, mõtlesime siin, et elame ilma köögita ja tellime niisama kulleriga süüa ja elame üle. Hea mõte, aga meie aadressi ei olnud päris pikalt õigesti üheski kaardirakenduses olemas, kuna loodi uus aadress. Ehk tervitused siin kõikidele neile Selveri, Coopi ja Wolti kulleritele, kes ümber meie kvartali lõputul hulgal tiire tegid terve sügise ja talve 😉