Miks on rahast raske rääkida?

Miks rahast ei räägita? Miks on rahast rääkimine nii raske?

Rahast rääkimine on paljudele inimestele väga emotsionaalselt raske. Marvin H. McIntryre’i üks kuulus tsitaat ütleb järgnevat: „Raha on viimane tabu. Inimesed räägivad enne oma seksuaalelust kui isiklikest rahaasjadest.“ Ilmselt pole olukord kõikide inimeste puhul niivõrd dramaatiline, ent eitada ei saa, et rahast rääkimist peetakse pigem ebaviisakaks ja ebameeldivaks ning meil puudub Eestis üldiselt traditsioon näiteks õhtusöögilauas või sõpruskonnas rahaasjadest rääkida.

Ilmaasjata ei ole suhteõpikus kirjas nõuanded, mis teemadest esimesel kohtumisel kindlasti mitte rääkida – üldiselt kuulub teemade nelikusse poliitika, religioon, seks ja üllatus-üllatus – raha. Miks on raha aga nii emotsionaalne teema, et ka näiteks abielupaaridel on sageli finantsteemaliste vestluste algatamine keeruline, rääkimata kaugematest sõpradest-tuttavatest-sugulastest?

Me ei taha ise tunda piinlikkust või tekitada teistele piinlikkust

Enamikes läänemaailma riikides on üheks edukuse sümboliks kahtlemata omatav vara ja rikkuse tase. Kõige lihtsam on inimest hinnata selle põhjal, mis paistab välja ning sageli kipuvad sinna kategooriasse minema auto, maja, riietus jne – kõik neist on seotud mingitpidi finantsilise komponendiga.

Seega on rahast rääkimise puhul paljudele probleemiks emma-kumma äärmuse poole kaldumine – kas sul on endal vähem raha, kui teistel või on sul rohkem raha, kui teistel. Esimese variandiga võib tekkida negatiivne emotsioon, et sa justkui ei saa hakkama (sest kõik teised justkui tunduks, et saavad) või teise variandiga tekib tunne, et enda finantsilisest heast seisust rääkimine tekitab teistele tunde, justkui sa hoopleksid.

Siinkohal tasub meeles pidada, et välja paistev olukord võib olla väga kaugel tegelikust finantsilisest reaalsusest. Kõik, mis särab võib olla hoopis tarbimislaenudega finantseeritud ning teisalt elavad finantsiliselt heal järjel inimesed sageli väga silmapaistmatut elu.

Siiski on tugevalt sees tunne, et ei tahaks olla kummaski otsas – kui oled halvas finantsseisus, siis tunned ennast teistele järgi jooksmas, kui oled heas seisus, võib üsna lihtsalt tekkida süütunne, et sul on läinud liiga hästi. Sageli on tegemist ka pea liiva alla peitmisega, sest ei soovita teada saada, kas ollakse kellestki teisest vaesem või rikkam, sest sellest võivad hargneda identiteedikriisini viivad küsimused.

Uskumus, et raha ei ole kõige olulisem maailmas (ja rahale liigne keskendumine on halb)

Meie edukusele keskendunud ühiskonna üks huvitav kõrvalnähtus on see, et sageli nähakse üht huvitavat ristteed – kas sa keskendud rahale või sa keskendud olulistele asjadele (maailmaparandamine, loodusest hoolimine, hea inimene olemisele jne). Ehk tundub, et kui keegi julgeks välja öelda, et raha ning rahaga hästi ümber käimine on tema jaoks olulised, siis tema jaoks ei tohikski justkui mingeid kõrgemaid väärtuseid olemas olla, et teda huvitab ainult raha.

Siin mängivad kindlasti kaasa nii rahvakultuuris olevad lood, et hea südamega talupoeg oli alati vaene ja kuri mõisnik alati rikkur, kes teiste arvelt rikkaks sai, kui ka üldine veidi lillelaste ideaale kandev kultuur, mis rõhutab maailma parandamise olulisust versus materiaalsetele asjadele keskendumist.

Siinkohal meeldib mulle väga üks alternatiivne mõttemaailm, mis on pigem USA finantsblogidest välja kujunenud ning meil veel vähe kõlapinda leidnud. Loogika seisneb selles – sul on vastutus oma (finantsilise) elu eest hoolt kanda, et siis heasse seisu jõudnult teisi rohkem aidata nii oma aega kui raha kasutades - seega raha mõtlematu kulutamine ning mitte pingutamine finantsasjade kontrolli alla saamiseks on tegelikult laias plaanis isegi veidi isekas. Ja kui olla aus, kes ei tahaks olla rikas – selleks, et lubada endale häid asju, hoolitseda enda tervise eest ning abistada teisi enda ümber olijaid?

Endale tunnistamine, et tegelikult ei tea me rahast ja investeerimisest piisavalt palju

On täiesti tavaline, et mõni pikaajalist karjääri teinud tippspetsialist, keda tutvusringkonnas austatakse, kellel pealtnäha läheb kõik hästi ja kelle näol on muidu ka tegemist toreda ja hea inimesega, ei tea piisavalt palju finantsmaailmast, et ennast kindlana tunda. See ei ole sugugi haruldane ja on täiesti loogiliselt põhjendatav – enamik praegustest aktiivset tööelu elavatest eestlastest ei ole saanud koolis praktiliselt üldse kasulikku finantsharidust, seega enesele tunnistamine, et pärast 12+ aastat kooli ei ole selline igapäevane asi nagu raha lihtne ja loogiline, on päris valus löök enesehinnangule.

See on see, millega tegelevad enamik Eestis tegutsevaid finantsblogijaid – inimestesse julguse süstimine, et teha ära esimesed sammud ja veidigi ebaratsionaalseid hirme maha võtta. Õnneks on piisavalt palju tekkinud julgeid inimesi, kes küsivad abi (näiteks Facebooki investeerimisteemalistes gruppides) ja nendest küsimustest alguse saanud diskussioon aitab kaasa kollektiivse investeerimisteadmise tekkimisele.

Eesti puhul on üheks miinuseks siinkohal ka tormiline poliitiline ajalugu, mis on mõjutanud ka meie majandustarkust. Meil puudub tugev väikeinvestorite traditsioon ning neid peresid, kus näiteks põlvkonnast põlvkonda investeerimisportfelle või rahatarkusi jagatakse on väga vähe ning need on pigem alles nüüdsest tekkimas, sest Nõukogude Liidu ajal elanud inimeste investeerimiskogemused ei ole väga lihtsalt tänapäeva üle kantavad.

Lihtsam on kellelegi mõtlemise eest maksta kui seda ise teha

Õppida on alati hea lihtsaid ja loogilisi asju ning investeerimine kahjuks eeldab siiski päris korraliku vundamendi ladumist, et ennast selles maailmas mugavalt tunda. See ei tähenda, et investeerimine oleks ilmtingimata ülikeeruline, vaid, et esmapilgul tundub kuristik sinu ees liialt suur, et selle ületamisele üldse mõtlema hakata.

Siinkohal on kindlasti ajalooliselt teinud väga palju kahju finantsteenuste pakkujate järjekindel reklaamipoliitika, mis rõhutab sageli seda, et kõik on justkui väga keeruline ja, et investeerimine on selline tõsine asi, millega tegelevad ülikondades mehed klaasist pilvelõhkujate kõrgetel korrustel ning ilma suurepärase matemaatikaoskuseta pole üldse lootust ennast isegi lihtsatest numbritest läbi närida.

Kogu selle saladusloori tõttu, mis on finantsasjade ümber tekitatud, ongi sageli lihtsam usaldada oma rahaasjad pankade kätte, sest nad on sadu aastaid endale usaldusväärsuse mainet loonud ning tunne, et võimalusi on lõpmatu hulk, viib meid tihti sellisesse analüüsihalvatusse, et lihtsam on lasta kellelgi teisel otsustada, sest siis ei pea ennast pärast süüdistama, kui midagi valesti on läinud.

Kellega ja kuidas rahast rääkida?

Kuigi mõistlik on muidugi vähemalt osaliselt oma finantsasju mitte jagada, siis on vähemalt paar olukorda, kus rahast rääkimine ei ole midagi sellist, mida võiks valikuliselt teha. Siia kuuluks kaks kohustuslikku momenti, kellega rahast rääkida – oma partner ja oma laps.

Üks kõige suuremaid (kurvemaid) avastusi erinevate investeerimishuviliste lugude kuulmisest on see, et kui vähe räägitakse rahast oma partneriga. Poiss-sõber, tüdruk-sõber, elukaaslane, (vaba)abikaasa, kooseluseaduslane või mõni muu suhtekombinatsioon, ent rahast rääkimine on möödapäästmatu.

Esiteks veidi morbiidsel põhjusel, et kui midagi sinuga juhtub, siis on sageli tegemist kõige lähedasema inimesega, kes peab sinu finantside sasipundart lahti harutama (ja see on sageli väga ebameeldiv tegevus), teiseks praktilisel põhjusel, et kui plaanid oma elu kellegagi koos veeta, siis on sobimatud finantsvaated üks suur ohukoht, mis viib tihti ka suhte lõhki minekuni. Tänapäevased suhteuuringud näitavad, et suhete lõhkemise põhjuseks on sageli eelkõige raha otsa lõppemine, millele järgneb armastuse lõppemine.

Kuigi kuidas efektiivselt rahast vestelda on juba pikem teema eraldi postituseks, siis siin on mõned näidisküsimused, mis võiks olla oma kaasaga läbi arutatud:

• Milline kogus raha tuleks igakuiselt säästa?

• Milline on suhtumine laenude-liisingute omamisse?

• Milline on suurte asjade ostmise visioon (maja, auto, reisid)?

• Milline on mõlema poole panus majapidamisse (50-50 või palga järgi)?

• Kes jääb perekonda lapse lisandumisel lapsepuhkusele?

• Millised on mõlema poole karjääriambitsioonid?

• Milline on suhtumine investeerimisse (risk, teadmised)?

• Millised finantsotsused tehakse koos ja millised eraldi?

• Milline summa on „niisama“ kulutusteks?

Lastega rahast rääkimine on oluline ühelt poolt, kui nad on noored, ehk see on lapsevanematele võimalus häid finantsoskuseid järgmisele põlvkonnale edasi anda, ent sellele lisandub ka praktilisem pool, ehk mingil hetkel tuleb ilmselt lapsel üle võtta vanemate varad (või kohustused) ning see võiks taaskord olla midagi sellist, mis ei kuku taevast sülle. Lisaks näitavad enamik uuringuid seda, et finantstarkust mõjutab väga suurelt just vanematepoolne eeskuju, ehk see on võimalus nende tuleviku elukvaliteeti oluliselt panustada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et rahast rääkimine on eestlastele raske. Oma suvise intervjuuprojekti jaoks inimesi küsitledes joonistus ka selgelt välja, et paljudel investeerimishuvilistel ei ole mitte kellegagi võimalust rahaasjadest rääkida ning sageli ei räägita sellest isegi kaaslasega. Seega tasub pingutada selle nimel, et kasvõi oma peret või sõpruskonda natukene ergutada heast finantskäitumisest rääkima, sest kokkuvõttes saavad tõeks ainult need unistused, mis sõnadesse pannakse – olgu selleks siis ainult laenude ära maksmine ja hädaabifondi tekitamine või finantsvabaduse suunas sihtimine.

Blogipostitus uuendatud 18.08.2022

Loe ka neid postitusi

Kallis, me peame rääkima. Rahast.

25.02.2017

Rikkus ei anna häbeneda?

29.07.2018

Kuidas õpetada lastele rahatarkust?

17.03.2016