Rikkus ei anna häbeneda?

Rikkus ei anna häbeneda?

Veidi aega tagasi tekitasin kohaliku blogimaastiku teeklaasis tormi teemal, et kas ja miks kirjutada endast ning rahaasjadest ning kas seda teha anonüümselt või oma nime alt. Teema tekitas väga head ja kvaliteetset diskussiooni nii Facebookis, kui veidi järelkajades blogijate sõnavõttudes. Teema jäi mind aga natuke kummitama, sest olen omal nahal väga palju avalikult kirjutamise plusse ja miinuseid üle elanud ja kui veidi rohkem neid vaagisin, siis mõtlesin, et diskussioon võiks jätkuda.

Kui erinevad arvamused anonüümselt kirjutamise kohta kokku hakkasid kogunema, siis sealt jooksis välja üks väga selge trend ja kõige suurem mure – äkki mul läheb hästi ja teised saavad teada ja muutuvad kas kadedaks, käituvad minuga teistmoodi või on lihtsalt ebamugav, kui nad teavad, palju raha mul on. Tundub, et rikkus siiski tõesti annab häbeneda ja paljude puhul on anonüümsusesoovi taga lihtsalt soov mitte reklaamida, et väga hästi läheb.

Ja see on iseenesest veidi kummaline idee, mis võiks korraks mõtlema panna – miks inimesed ei taha jagada, et neil läheb (finantsiliselt) hästi? Ilmselt on osaliselt siin taga mingi suurem kogus alalhoiuinstinkti – kui näiteks midagi ebaõnnestub, siis on kukkumine veelgi valusam. Samas on siin ka huvitav ühiskondlik hoiak, et tee tublilt tööd, aga ära üleliia palju oma pead teistest ülespoole tõsta. Mõneti kardeti ka Maksuametit, justkui oleks investeerimise puhul tegemist millegi kahtlasega.

Umbes samamoodi kui investeerimises, on ettevõtluses, et teoorias on häid ettevõtjaid vaja, kes majandust arendaks, aga ega no samas see kasum on ikka töötajatele välja maksmata palk. Sarnaselt on investeerimine ja rahaasjade korras hoidmine ju elementaarne, aga kui keegi ütleb avalikult ja enesekindlalt, et näed mul on korralikud säästud kontol ja raha investeeringutes kasvab, siis on kuidagi imelik.

Miks suhtumised muutuvad?

Üks mu tutvusringkonnas olev sõber rääkis ükskord ühe huvitava seiga. Nimelt on tal keskmisest suurem sissetulek ja kuigi teised numbriliselt täpselt palka ei tea, siis eriala poolest on teada see, et palgad on sektoris kõrged. Seetõttu iga kord, kui tööst räägitakse, siis ta rõhutab ja toob välja, kui raske ikka see töö on, et teised ei tunneks ennast halvasti.

Või teistpidi, et tema ei tunneks ennast halvasti, sest tal läheb hästi. Kummaline, kas pole? Väga kergendav pidi olema, kui saad olla sellises seltskonnas, kus saad öelda enesekindlalt, et sul läheb hästi ja teised kõik vastavad positiivselt, sest seda juhtub harva.

Samuti on mitmed investeerimishuvilised toonud välja oma hirmu, et neisse hakatakse kuidagi teistmoodi suhtuma, kui saadakse teada, et nad investeerimisega tegelevad. Mis on omamoodi kummaline, sest, näiteks kui sa ettevõtte alt investeerid, on kogu info kättesaadav paari klõpsuga ja igasugune saladus on pigem näiline. Samuti ei osata alati täpselt ära defineerida, mida see "teistmoodi" tähendab – kuigi vaikimisi eeldatakse, et suhtumine muutub negatiivseks, hakatakse laenu küsima, oodatakse, et rohkem asjade eest maksaks jne.

Kas rikkuse poole püüdlemine on ikka ‘hea’?

Filosoofiliseks minnes on rahal ja rikkusel ning heaks inimeseks olemise vahelisi seoseid ja vastuolusid lahatud juba sajandeid. Näiteks testin seda ka koolitusel T. Harv Ekeri raamatust pärit arvamust õhku visates – kas inimesed arvavad, et rikkad inimesed on ausad ja head (üldiselt mitte).

Kui sa ei arva, et rikkad inimesed on ausad ja head, siis hakkad alateadlikult ennast ise saboteerima, sest kuidagi kummaline on sinna poole püüelda või näiteks ongi hirm, et teised sõbrad-tuttavad hakkavad sinuga seda negatiivset kujundit seostama.

Heaks inimeseks olemisest rääkides on näiteks USA finantsblogides rohkem kui meil teemaks annetamine. Osaliselt tuleneb see ilmselt nende tugevamast usulisest taustast, teisalt sellest, et nende investeerimiskultuur on veidi teisi teid pidi arenenud.

Üks idee, mis on mind kõige rohkem jäänud saatma, sellest hetkest, kui seda lugesin, on järgnev – igal inimesel on vastutus olla finantsiliselt võimalikult heas olukorras selleks, et 1) mitte olla kurnav/kulutuseks teistele (perele, sõpradele, ühiskonnale tervikuna) ja, 2) maksimeerida oma võimekust teha kõike, mis võimalik, enda ja teiste elu parandamiseks (eneseareng, teiste aitamine, maailmaparandamine jne).

Lühidalt öeldes ei ole finantsiline heaolu ainult rahaline eesmärk, vaid sisaldab tegelikkuses ka suurt sotsiaalset mõõdet, mis sageli ära unustatakse. Ei ole palju neid investoreid, kes tahaks investeerida lihtsalt sellepärast, et raha on raha. Seal on ikka mingi laiem eesmärk, soov olla perega koos, midagi oma elukeskkonnas muuta, tegeleda oluliste probleemide lahendamisega.

Ühel hiljutisel koolitusel sõnastati see idee hästi – suuri elulisi probleeme saad sa hakata lahendama siis, kui igapäevamured on lahendatud. See tähendab suuresti enamiku inimeste puhul just rahamuresid.

Milline on minu kogemus?

Kuidas siis selle oma nime alt rahast rääkimisega on? Jah, paksu nahka tuleb kasvatada, sest inimestel on öelda igasuguseid asju. Mingi hetk jõuad aga järeldusele, et teiste inimeste õelus sõltub väga vähe sellest, mida sina teed – kui ei teeks ühte asja, siis neid häiriks teine.

Muidugi, eriti valus on, kui negatiivsed arvamused tulevad lähedal seisvatelt inimestelt, aga ega sellele probleemile ei ole muud lahendust, kui leida enda ümber inimesed, kellele julged öelda rõõmsalt, et sul läheb hästi ja neil on ka hea meel.

Samas positiivset poolt on märkimisväärselt palju rohkem – tutvud suures koguses uute huvitavate inimestega või avastad uusi külgi juba praegu tuttavate hulgas, sinuni jõuab rohkem huvitavaid pakkumisi, tagasisidet ja ideid, tänu millele on sinu areng inimesena ja investeerimisvallas kordades kiirem.

Selline siiras toetus ja julgustamine ei ole piiratud ainult rahalise hästiminekuga. Taaskord üks hea mõte ühelt koolituselt – osad inimesed on su paigutanud kasti ja neil on raske lasta sul sealt välja tulla – kui sina muutud ja arened, õpid asju juurde ja tegutsed, siis neil tekib maha jäämise tunne, millega tegelemine ei ole aga sinu vastutus.

Olen seda kummastaval kombel näinud päris palju näiteks paarisuhete puhul – kui üks pool hakkab rahaasju korda seadma, siis tulevad välja mitmed hoopis teistsugused mõrad, mis olid suhtes olemas just seetõttu, et teise poole õppimine ja areng on hirmutav.

Minu tutvusringkonnas on väga erineva sissetulekuga inimesi – alates miinimumpalgast kuni kümnete tuhandete eurodeni (ja suur hulk inimesi, kelle sissetulekust mul pole õrna aimugi) ning kokkuvõttes võib nende kõikide kohta öelda, et see, milline on nende sissetulek, ei defineeri absoluutselt, millised nad on inimesena – kas "head" või "halvad". Mõnele on see mõte vabastav, mõnele hirmutav – kui kõik soovid ja unistused kunagi elus on (rahaliselt) täidetud, siis sina inimesena oled ikka sina ise.

Mida saame ise muuta?

Rahast rääkimise tabu murdmisele läheb meil ilmselt veel põlvkondi. Aeg-ajalt hirmutatakse inimesi näiteks sellega, et palkade avalikustamise või Soome näitel maksuandmete avalikustamise tagajärjel kukuks ühiskond kokku (kuigi mujal ei ole veel kukkunud), aga üldises plaanis on raha, ettevõtlus ja muidu kuskile suunas püüdlemine hetkel veel keerulised ja emotsionaalsed teemad, millest rääkida.

Seda rohkem ma arvan, et peaksimegi neist rohkem rääkima, otse ja oma kogemusest. Ei, ei pea tingimata internetiavarustesse netoväärtust ja kõiki sissetulekuid kirja panema – see pole sageli isegi kõige olulisem osa, huvitavam on see, et kuidas keegi mõtles ja miks, milliseid otsuseid tegi ning kuidas ta tagantjärgi nendega rahul on.

Tasub meeles pidada seda, et inimesed õpivad kõige paremini lugude kaudu ja need jäävad neile ka kõige paremini meelde. See on ilmselt üks põhjus, miks minu lugu on paljudele meelde jäänud – õpetajast investor kuulus siis, kui mina alustasin investeerimisega, paljude meelest umbes samasse kategooriasse, kui valssi tantsiv karu.

Samas on see lugu olnud paljudele inspiratsiooniks viisil, mida ratsionaalne tasuvusarvutus või teadmine, et "peaks" rahaasjadega tegelema ei ole olnud. Äkki oleks sinu lugu ja kogemus ka kellelegi inspiratsiooniks?

Lisan siia lõppu paar mõtlemisküsimust, mida võid iseendaga või sõbraga arutada:

  • Kas/kuidas muutuks sinu sõprade-tuttavate arvamus sinust või käitumine sinu suhtes, kui nad teaksid sinu sissetulekut/rahalist seisu?
  • Kes on see inimene/need inimesed sinu elus, kelle juurde saad minna ausalt rääkima, kui asjad lähevad investeerides väga hästi või oled teeninud suure summa raha?
  • Kas/kuidas oleksid sa inimesena teistsugune, kui sinu sissetulek oleks 100x suurem kui praegusel hetkel?

Soovitan ka lugeda Morgan Houseli raamatut "Raha psühholoogia", kus on näitlikustatud viisid, kuidas inimesed rahast mõtlevad ning milliseid mõtteviise tasuks juurutada oma unistuste täideviimiseks.

Blogipostitus uuendatud 22.08.2022

Kommentaarid

Tiina Aro

Aitäh, Kristi, see oli üks ütlemata hea kirjatükk!

Tetraeeder

Väga põhjalikult kirjutad. Minule jäi Rahakratt väga lahedalt meelde ja otsustasin oma raha- ja siserännakutest tema moodi anonüümselt kirjutada, justkui kummardus rahakrati üheksakümnendatehõngulistele tekstidele.
Kuulun umbes samasse valssi tantsiva karu kategooriaase, kuid enne ei julgenud investeerima hakata, kui töötuks jäin. Siis hakkas alles põnev!

Vastused

kristi

Vau, aga see on ju hea lugu – vaja oli tõelist väljakutset, et tekkiks tegutsemisjulgus! Lähen loen kohe üle, mis sa kirjutad!

Koit

Hästi kirjutatud ja huvitav kirjatükk!

Ma siinkohal lisaks, et avalikult rahast rääkimine tundub olevalt suures osas siiski kultuuriga seotud ning Eestis kindlasti mitte väga kombekas. On olemas protestantlik töökultuur kuid puudu sellesama töökultuuri tulemuste omaksvõtmine, ning siia on ka võib-olla võimalik leida (ajaloolisi) põhjuseid.

Igatahes, olles küsinud tuttavatelt/sõpradelt Eestis, mida nad arvavad Norra-laadsest süsteemist, kus iga inimene võib kontrollida sissetulekut/maksutulemusi, on enamuste puhul olnud tegu kohese appihüüdega, paljugi nagu sina mainid, et kuidas selline süsteem toimida saab ja riik püsida kah.

Mulle endale just meeldib mõte avatusest — mis ikka salatseda?.. Hirm, et teised enda edukusest meie vastu õudsamad on, ei ole eriti edasiviiv. Parem küsimus on see, et mida selle teadmisega teha kui see juba väljas on ning seal on minu meelest puudujääk olemas — võrrelda sektorite vahel ei ole mõtet ning tingimused on ka alati erinevad. Üks inimene ei muutu paremaks sellepärast, et ta rohkem teenib, ega teine halvemaks, sest tal väiksem sissetulek.

Vastused

kristi

See kultuuri küsimus ongi veidi kummaline – samas justkui tahame Põhjamaade poole sotsiaalse mõõtme mõttes eelkõige, aga neile omane avatus tundub võõras… mul ongi vahest küsimus, et kust otsast see pundar siis lahti peaks hargnema hakkama, sest nagu ütlesid, inimene ise paremaks/halvemaks ei muutu sellest, et mis on tema sissetulek (või sellest, et keegi teine teab, mis tema sissetulek on).

Inga

Huvitav kirjatükk, Kristi!
Kommentaariks niipalju, et Nõukogude riigis, mille osaks oli Eesti 50a., oli tavainimesele (s.t. kes ei kuulunud “nomenklatuursesse eliiti”) igasugune majanduslik edukus seotud riskiga saada represseeritud. Eriti esimesed 5-15a. sellest ajaloolisest perioodist. Ma arvan, et see on jätnud päris suure (alateadliku) jälje ja soovi mitte esile tõsta, kui läheb finantsiliselt hästi.

Vastused

kristi

Jah, eks ühiskondlikku mälu ei anna alahinnata – samas minuvanused ei tea sellest ajast enam midagi (ja ka veidi vanemad ei tea sellest midagi), ehk üks hetk võiks see hirm veidi vähenema hakata.

Investment Viking

Isiklikust (algaja) perspektiivist lähtudes leian, et ega see anonüümsus pole miskit, millest küünte ja karvadega kinni hakkan hoidma. Kui tuleb avalikuks, kellega minu näol tegu on, lepin sellega ja võtan omaks. Küll aga saan hetkel esimesi samme investeerimise valdkonnas teha, keskendudes eelkõige antud maailma sisseelamisele.

Läbi ajaloo on aga üks mõte mind kummitanud.. see tunne, kui peaks kolleegide sissetulekuid teadma või enda oma nendele nähtavaks tegema.. Alateadlikult tekitab selline asi ikkagi mingit ebamugavustunnet, millest ilmselt saaks üle, kui see oleks ühiskonnanorm.

Vastused

kristi

Tere, Viiking!

Kas sa oskad sõnastada, milles see ebamugavustunne väljendub? Olen seda palju küsinud inimestelt, ja jäädakse vastusega hätta aga ollakse veendunud, et ebamugav on.

Ele

Aitäh! Olen samuti neist asjust mõelnud. Lugedes kommentaare tekkis mõte, et kui sissetulekud ja “hästiminek” oleks avalikud, võiks ehk tekkida see eestalaslik tendents “olla naabrist parem” – see võiks ju saada kiirema arengu alguseks?

Vastused

kristi

Tere, Ele!

Vähemalt blogimaastikul on sellist üksteist motiveerivat positiivset konkurentsi näha küll, oleks tore kui see ka laiemalt ühiskonda kanduks!

Rain

Väga tore ja asjalik kirjutis.
Järgmine aste võiks olla normaalse palga maksmine eestis. St suhtumine juba selline, et näed krt ma olen kõva ettevõtja maksan töötajate head palka-et see oleks au küsimus. Praegu on pigem selline tendets, et maksan miinimumi ja ise sõidan jahiga ja vingun, et kuskilt pole maksta.Samas vaadates aruandeid on käibed ja kasumid korralikud.
Avatus just kõige laiemas mõttes oleks märksõna.

Vastused

kristi

Kummaline jah, et viimasel ajal kõige rohkem promo saanud “hea palga maksja” on Alko1000 keti omanik 😀 Samas jälle seal on huvitav, et kui on palgad seal 3000+, siis on alati kommentaariumis jaur, et no kui õudne et keegi nii palju raha saab… Kuidagi sellised käärid mõtlemises tõesti.

Helina

Ma olen 23-aastane ja minu jaoks see “rahast ei räägi” teema on nii imelik. Ma ei saa sellest aru. Kui ma küsin kui palju keegi palka teenib, siis mind huvitab lihtsalt, et millist sissetulekut on sellisel alal võimalik teenida. Ma ei küsi seda, et kedagi solvata või siis kellegi “sõbraks” hakata järsku. Mind panebki see just enda palga osas järele mõtlema, et ala kuidas mina saaksin rohkem teenida.

Lisa kommentaar

Kristi investeerib OÜ
Reg. kood: 14753252
Keemia 33b/1-2, Tallinn, Harjumaa, 10616
Üldine kontaktinfo:
Kristi Saare
e-mail: kristi [at] kristiinvesteerib.ee
telefon: 555 88 178

Käesoleval veebilehel kirjeldatu on minu isiklik kogemus investeerimismaailmas - tegemist ei ole investeerimisnõuga ning ükski kajastatud tehing või tegevus ei ole ostusoovitus.

Veebilehe sisu on meelelahutusliku ja informatiivse sisuga ning ei tohiks kunagi olla aluseks ühegi otsuse tegemiseks. Tee kõik oma finantsotsused vastavalt oma riskitasemele ja isikliku portfelli analüüsile. Tootlikke investeeringuid!

© 2016-2022 Kristi investeerib OÜ