Kellelgi on kuskil alati kriis

2020. aasta on olnud niivõrd tormiline, et seekord tasub ka poolaasta peal portfellikokkuvõte teha kuna esiteks on nii palju juba toimunud ja teiseks ei pruugi enam aasta lõpuks vahetuid emotsioone mäletada. Rohkem kui viis aastat on olnud veidi pinev õhkkond, et kuskilt võiks tulla kriis (Kiyosaki lubas juba 2014 kriisi!) ja eks aasta lõpuks saame järeldusi teha, kas tegemist oli siis kriisiga või mitte ning täpselt millise tähestikutähe kujuline börsigraafiku taastumine oli (või nagu mõned ennustavad äkki hoopis nagu Nike’i logo kasvab taeva suunas edasi). Esimesed õppetunnid on kätte saanud vast kõik investorid, ettevõtjad ja palgatöötajad.

Kummalisel kombel kõige paremini tulevikku ennustavaks artikliks sai märtsis kirjutatud portfelli likviidsuse kohta kirjutatud blogipostitus, mis tekitas mitmes lugejas skeptilisust – et miks vaja likviidsuse üle muret tunda kui tulu on püsivalt peale tulemas (kas palgatööst või ettevõtlusest või investeeringutest). Nüüdseks oleme kõik vast targemad, et ei saa alati nii optimistlikult meelestatud olla, et rahavood ei katke (suurelt ja ootamatult). Ära kukkusid (osaliselt või täielikult) rahavood väga paljudel, sõltumata sellest kui hästi portfell hajutatud oli või kui mitu sissetulekuallikat olemas oli.

Ma ei ole ajalooliselt väga suure rahapuhvri hoidja olnud kuna teenin ka ettevõtlustulu, ent seekord vaatasin olukorda kriitilise pilguga ning tõmbasin kontodele igaks juhuks ootele suurema summa raha. Põhjuseks oli just seesama võimalik rahavoogude ära kukkumine, millest varaklasside lõikes allpool räägin, aga teisalt ka kindlus, et kui olukord pikemalt kestab ei peaks kuskilt hakkama halbadel tingimustel investeeringutest raha realiseerima.

Praeguseks võib muidugi öelda, et olukord on (justkui) taastumas (näiteks börsihinnad uuesti üles roninud), aga märtsikuu keskel (kaks nädalat enne kukkumise põhja) ei olnud kellelgi reaalset kindlust selle suhtes. Ehk nagu mitmed teisedki investorid on välja toonud, seekordselt sai päris teravalt näha, et tihti cash is king, rohkem kui oleks osanud eelnevalt isegi ennustada. Ehk meelerahufond peab piisavalt suur olema, et päriselt meelerahu pakkuda.

Mis toimus portfellis?

Kirjutasin märtsis, siis kui kõik veel kukkus, väikse ülevaate esmastest emotsioonidest. Pärast seda postitust läks veel kaks nädalat turg allamäge ja eriolukord kestis veel kaks kuud otsa. Esmase kokkuvõttena võin öelda, et närv ei öelnud Investeerimise suhtes üles, isegi kui miinused aina suuremaks läksid. Suureks plussiks siinkohal ütleks päris hea olemasoleva hajutatuse varaklasside vahel ja rahareservi, mis aitas vähem muretseda.

Samas oli päris huvitav, et kriisiolukorras oli investeerimishuvilisi päris palju ja tegin märtsikuus vist rekordarvu 1:1 nõustamisi ja vastasin rekordarvule kirjadele. Ka investeerimisega alustamise raamatut osteti päris palju ja igasugustesse artiklitesse küsiti ka rahustavaid ja nõuandvaid kommentaare.

Väga suureks plussiks kriisis oli ka meie investorpunt, kellega kogemusi ja emotsioone jagasime. Imestasime koos nii portfellis olevate punaste numbrite üle kui ka jagasime hämmeldust selle üle kui kiiresti toimus taastumine.

Oma ostu-müügiideede ja strateegiate jagamine andis head kindlust tegutsemisel ja väärt tagasisidet. Kui sul oma investorite mastermind’i ei ole veel, siis järgmiseks kriisimomendiks soovitan tugevalt. Ka Finantsvabaduse ja Naisinvestorite klubi gruppides oli 3 kuuga sama palju postitusi/kommentaare kui muidu aasta jooksul.

Aktsiad/osalused

Kõige tormilisemad muutused olid selgelt aktsiaturul. Pihta sai pea kõik, mis pihta võis saada. Praeguse seisuga on Interactive Brokersi konto veel umbes 10% miinuses (ostuhinna suhtes) kuna USA dividendiaristokraadid ja euroopa dividendimaksjad on korralikult pihta saanud ja ei taastunud sellise tempoga nagu tehnoloogiaaktsiad, mis SP500-t üles veavad. Eks tuleb oodata muidugi Q2 tulemusi, et kui head-halvad numbrid sealt tulevad. Samas loota tasub, et osad firmad jätkavad dividendide väljamakseid lootuses helgemale tulevikule ja eesmärgiga aristokraadi staatust hoida.

Baltikumis veidi korrastasin portfelli väikeste positsioonide suhtes ja tegin allamäge liikudes väikseid oste juurde. Miinus hetkel baltikumis summaarselt veidi üle 6%, peamiselt põhjuseks Tallink. Ostunimekirjas olid lähikuudel Merko, Kaubamaja, Sadam, Tallink aga ostud olid pisikesed ja saja euro kaupa, ehk lihtsalt natukene keskmistasin hinda allapoole, oluliselt ühtki positsiooni ei suurendanud.

Tagantjärgi oleks võinud osta ka madalpunktist Eftenit aga sel hetkel oli raske ennustada, et kui kõva löök ärikinnisvarale tuleb. Veidi ostsin LHV-d aga lõpuks sulgesin LHV positsiooni täielikult kuna hind tundus veidi eest ära jooksnud, samas liigub ülespoole edasi nii et tagantjärgi ei pruukinud olla hea otsus. Samas SAB-ist väljumisel tagantjärgi vaatan, et erilist ülespoole liikumist ei ole toimunud. Uue positsioonina lisasin veidi Swedbanki kui hind 100 sek-i juures ära käis.

Peamine löök portfellile see aasta tuleb eelkõige rahavooliselt kõikidest ära jäänud dividendidest kuna portfelli väärtuse liikumine mind eriti ei kõiguta – õnneks maksis div-i ära Kaubamaja, mis oli pea 40% minu Tallinna börsi aktsiatest. Praeguseks on selgunud, et Sadamalt ja Eftenilt tuleb ka üht-teist, muude positsioonide suhtes saab siis oodata 2021. aastat või äkki isegi aasta lõpus mõnda üllatuslikku käiku.

Osa aktsiaportfellist on täiesti automatiseeritud ka – indeksid. Mul jookseb vanast ajast üks kasvukonto, kuhu ikka iganädalane ülekanne läks hoolimata sellest, mis turul toimus. Seal on peamiselt Euroopa ETF-id, mis hetkel kergelt ikka miinuses on. Kolmandasse sambasse lisasin veidi raha märtsis juurde plaaniväliselt, tagantjärgi päris headel hetkedel aga väga pikas perspektiivis on sellel suhteliselt marginaalne mõju koguportfellile.

Börsiväliselt oman peamiselt positsioone Funderbeami kaudu erinevates idudes ja mitte-nii-idudes. Seal käitus turg ootuspäraselt kuna likviidsus laias laastus madal (enamikes firmades vähe osanikke, kes kaupleksid), siis korra käisid osakute väärtused korralikult põhjas. Kindlasti osaliselt oli see paanika, teisalt ilmselt saavad paljud ettevõtted ka korralikult pihta.

Tegin paar pisikest ostu kui hinnad allapoole jõnksatasid, ent midagi müüma ei kippunud. Ilmselt võtab taastumine ka paar kuud aega enne kui positiivsemad müüginumbrid tulema hakkavad. Huvitav oleks näha nendepoolset statistikat, kuidas osalused liikusid – pakun, et toimus väike koondumine.

Huvitav kogemus oli ka sellises õhkkonnas juhtinvestorina tegutsemine ja raha kaasamine. Chaga kampaania avanes aprilli lõpus privaatvoorus ja läks avalikuks mai alguses, ei olnud just üleliia optimistlik õhkkond tulevikku vaatamiseks. Kampaania kokkuvõttes tuli väga edukas, maksimaalne 500k eesmärk märgiti korralikult üle ja sulgesime 640K+ juures kampaania ennetähtaegselt. Praegu käib dokumentide vormistamine ja seejärel saavad juba investorid osakud kontole. Hea õppimiskogemus ja hea eduelamus sellises turuolukorras edukas kampaania ära teha.

Laenud

Laenude osas on mul portfellis nii ühisrahastuse kaudu antud laene kui ka otselaene ja pihta said mõlemad. Otselaenud said isegi veidi kiiremini, kuna seal olen andnud välja laene peamiselt väikeettevõtetele, keda olen aidanud-nõustanud ja kes pangast mõistlikult laenu ei saa.

Kaks laenu läksid täielikule maksepuhkusele 3+ kuuks, sest tegutsesid valdkondades, mis koroona tõttu päevapealt pidid uksed sulgema. Rahavooliselt kukkumine oli konkreetselt nulli, samas mul on hea meel, et ma sain paindlikult ettevõtjatele vastu tulla sest muidu oleks neil konkreetselt jama majas olnud. Praeguseks on vaikselt laenud graafikusse tagasi minemas, lõpptähtajad ilmselt küll veidi venivad, aga see pole probleem.

Mis sai üldplaanis veelgi korralikumalt pihta on muidugi ühisrahastus. Esiteks on siin mitu portaali, mille puhul on petuskeemid välja tulnud, lähiajal pikali läinud, aga raskustesse sattusid ka muidu täiesti normaalselt tegutsevad laenukontorid.

Realiseerusid riskid, millest oleme Tauriga aastaid oma ühisrahastuskoolitustel ja Investeerimisraadio veebiseminaridel rääkinud – laenu anda oskab igaüks, laenu tagasi nõudmine ja rasketes oludes tegutsemine saab tõeliseks proovikiviks. Lisaks tavapärasele probleemile kus inimeste sissetulekud vähenevad oli riigiti ka päris palju sekkumist valitsuste tasandil ja kehtestati erineva tasemega laenumoratooriumeid.

Nii oligi näha, et buybackid ja tagasiostugarantiid peatati (sest oli selge, et neid on üliraske kriisiolukorras jätkata), hakati hüppeliselt laenugraafikuid ümber tegema (pikendama, maksepuhkust võtma), investorite kokku tõmmatud rahakotirauad vähendasid rahastusmahte ja tõmbasid intressid hüppeliselt üles (ja tekitasid mitmetele laenukontoritele likviidsuskriisi).

Suures paanikas järelturu kaudu välja kõik ei saanud – vähemalt mitte ilma suurte allahindlusteta, mida näiteks mina hea meelega ära kasutasin. Kuigi intressilaekumised olid rekordmadalad, siis järelturu kasumid olid vastukaaluks rekordsuured. Kindlasti hea raputus ühisrahastusinvestoritele (ja portaalidele), et ei saa nii uljalt igale poole raha minna jagama ja oli heaks stresstestiks järgmise kriisimomendi jaoks.

Muidugi oli ka üllatusi. Minu jaoks kõige suurem oli poliitilise riski realiseerumine Mintoses tegutseva Varksi laenukontori näitel. Järelturul kauplemise peatamise hetkel oli mul nende laenudes ca 15K, mis nüüdseks hakanud vaikse tempoga tagasi tulema. Kui sisuliselt ühegi teise upakile läinud asjaga (ei portaalide või murettekkitavate laenukontoritega) ei ole ma pihta saanud, siis see oli üllatus – aga mitte ainult mulle, ka teistele. Ilmselt sealt tuleb lõppkokkuvõttes mingisugune kaotus ilmselt sisse sõltuvalt kuidas edaspidine rahade laekumise tempo on, aga ei ole üleliia valus.

Praeguseks on üllatuslikult intressimäärad korralikult allapoole surutud juba ning investoritel hirm hakkab üle minema, raha hakanud jälle liikuma ning järelturul enam häid tehinguid eriti leida ei ole. Samas loodan, et eriti ühisrahastuse mugavustoodete (Invest and Access ja Go and Grow) kasutajad nägid, et kui lubatakse, et raha saab igal hetkel kätte, siis päris nii lihtne see asi ikka ei ole.

Kõrged intressid on siiamaani tõlgendunud pigem kõrgeks tootluseks, aga see ei pruugi kriisiolukorras nii jätkuda. Üldplaanis olin ühisrahastuses toimunuga kriisis rahul – peamiselt olid trendid ootuspärased ja portfell oli nendeks valmis.

Kinnisvara

Meie kinnisvaraportfell on suhteliselt värske, seega vaatasime huviga, et mis täpselt toimuma hakkab. Parajasti olin ühte Naisinvestorite klubi kinnisvarateemalist õpigruppi alustamas kui pauk käis, seega algsest eesmärgist grupi osalistel mõni objekt juurde osta sai päris ruttu üürnikemurede tugigrupp. Eks suur osa kinnisvarainvestoritest hoidsid siin lähikuudel hinge kinni iga kord kui üürnik kirjutas-helistas, et äkki ta tahab nüüd üüri alla küsida ning iga üürimakse laekumine tekitas keskmisest palju suuremat õnnetunnet.

Me tähistasime iga edukat kuud kus kõik üürimaksed laekusid ikka väga rõõmsa tujuga. Muidugi saime pihta ka. Üks üürnik, kellel oli küll kaks erinevat sissetulekuallikat (tubli!) jäi kriisi valguses mõlemast ilma ning rääkisime läbi üüri ajutise langetamise kuni olukord stabiliseerub, selleks kulus kolm kuud.

Teised kaks üürnikku maksid läbi kriisi normaalselt, üks neist aga nüüdseks kaotas töö ning esialgse seisuga teeme kiirendatult üürilepingu lõpetamise juuni lõpus, et võlg ei kasvaks (ja üürnik saaks Tallinnast ära kolida). Kuna me portfell ei ole üle mõistuse laenuga võimendatud, siis ei tekita väiksed üürikõikumised erilist stressi.

Kui eriolukord hakkas lõppema, siis hakkasime ka uuesti kinnisvaraobjekte külastama, sest eesmärk oli neljas korter selle poolaasta sees siiski portfelli korjata. Päris huvitav oli lugeda üle päeva artikleid, kus kirjutati üle ühe, et kas tuleb suurim kinnisvarakriis üldse või et hinnad ei lange absoluutselt.

Kuna käisime objekte päris palju vaatamas ja tegime paarile neist ka pakkumise, siis hetkel ütleks, et erilist hinnasula veel tunda ei ole. Loodame, et sügisel siis kui viiendat ostame äkki on midagi liikuma hakanud. Kokkuvõttes, neljas korter ostetud ja eks näeme kuidas üürniku otsimisega läheb, oleme arvestanud et üüris peab veidi alla tulema. Ahjaa, no maaklerid olid ikka täiesti üllatusi täis jälle – kaks erinevat maaklerit unustasid näitamisele kohale tulla!

Kriisielust üldiselt

Seekordne kriisimoment oli eelnevatest mõnevõrra erinev, lisaks majanduslikule löögile oli olulisem ja ohtlikum isegi terviserisk. Meil siin Eestis muidugi oli haigusjuhtumeid pigem vähe, aga üldise globaalse olukorra jälgimine tekitas parajat stressi ning mõistlikus koguses meediadieeti kulus vahepeal ära, et ennast mitte üleliia muretsema panna.

Samas paneb tuleviku suhtes mõtlema, milliseid kombineeritud kriise veel tulevikus näeme? Ehitades portfelli kogu ülejäänud eluks peab sellega arvestama, et kriise näed enne surma vabalt veel 4-6tk (sõltuvalt vanusest) ja eks igaüks neist võib olla omamoodi üllatav. Näiteks tulevikuperspektiivis tasub lisada uus riskistsenaarium, kui näiteks vanas eas tuleb jälle karantiinis olla.

Praktikas oli minu jaoks karantiinielu suhteliselt rahulik – me ei tee abikaasaga kumbki palgatööd, peamiseks elukorralduse muudatuseks oli see, et lapse lasteaed läks kinni, seega saime oma projektidega tegeleda vaheldumisi. Õnneks sain õpetamise distantsõpet kogeda ainult väikses mahus, kuna olin sättinud oma majandustunnid aprillis lõppema ja tegelesin kooliasjadega vaid ühe pärastlõuna nädalas. Üritustest pidime edasi lükkama igakevadise aktsiakoolituse, mis seekord sügisel toimub.

Kuna olen ka varem juba veebiseminare teinud ja nõustanud kaugel asuvaid inimesi digiformaatides, siis seal suurt mõjutust ei olnud ja ei pidanud paaniliselt e-vahendite õppimisele energiat panema. Lõpuks sai inimestega mitte kohtumine peamiselt lihtsalt mentaalselt rusuvaks, sest olen üldplaanis päris ekstrovertne inimene. Kohvikus koogist ja lattest tundsin ka puudust.

Elades aga ridamajas, kus on lastel hoovis oma mänguplats ning aed, kus grillida sai, võiks öelda, et karantiinis olek oli meie perele lausa luksus. Kuna ka enne e-Selverist süüa tellisime ja digisõbralik pere oleme, siis poodide jms asutuste kinnipanek meid eriti ei mõjutanud.

Kõige suurem kriisimure minu jaoks oli hoopis selles, et märtsikuus kui kõik väga äkitselt närviliseks läks olin ma 6 kuud rase, ehk portfelli punastest numbritest palju suuremaks stressiallikaks olid kinni läinud meditsiinisüsteem, arstivisiitide ära jäämine, suur hulk maskikandmist nendel vähestel vastuvõttudel, mis toimusid ning reaalsus, et sünnitama tuleb minna üksi.

Mul on väga hea meel ja olen väga tänulik, et samal ajal ei pidanud ma muretsema oma sissetuleku üle ning portfelli üles-alla jõnkse vaatasin pigem rohkem meelelahutusliku huviga kui paanikaga. Ilma investeerimisportfelli toeta usun, et praegune olukord oleks kordades stressirohkem olnud üle elada.

Kokkuvõttes õppetunde mitmeid, olen üldplaanis oma portfelliga rahul (nii umbes 90%) aga väikseid pisimuudatusi olen teinud. Olen veelgi enam veendunud, et investeerimisest tulev meelerahu on seda aastaid tehtud tööd ja vaeva väärt olnud.

Praegu naudin suvepuhkust, värske beebi teeb kõrval lõunaund ja portfell vaikselt kasvab ja on isegi lootust, et algsed 2020. aastaks püstitatud eesmärgid saavad hoolimata tormilisest aasta algusest täidetud. Eks kriise tuleb veel, järgmine kord oleme kõik targemad – veidi suuremad rahavarud, veidi rohkem hajutatud rahavood ja sissetulekuallikad ja veidi suurem portfell.